Ilvi Jõe-Cannon,
politoloog Mulgimaalt
Huvitav, miks Herman Simmi vanglast ennetähtaegse vabastamise lugu on meedias justkui summutatud tähelepanu osaliseks saanud ja miks tema tegevust käsitletakse, ma ütleksin, siidkinnastes?
Herman Simmi lugu reeturina on selge. Minule aga pole selge see, kuidas selline tegelane karistamatult nii kaua tegutseda sai. NATO aruandes nimetati Simmi juhtumit kõige suuremat kahju põhjustanud teoks liitluse ajaloos („most damaging in Alliance history“).
Kui ma 2017. aasta 13. juuni „Eesti Ekspressis“ lugesin Mikk Salu artiklist „Jüri Luik – tagasi poliitikas“, et „Luige pädevuses ei kahtle keegi. Julgeolekupoliitika alal on Eestis väga raske leida kedagi, kes oleks temast kogenum“, ja et julgeolekupoliitika on Luigel „tema südameasi“, siis saatsin ma sama aasta 4. septembril Mikk Salule ekirja küsimusega, kuidas ta saab väita, et Luige „renomee on plekitu“, kui ta eirab Herman Simmi juhtumit, mis leidis aset Jüri Luige poolt juhitud Kaitseministeeriumis aastatel 04.1999 – 01.2002 .
Herman Simm määrati Kaitseministeeriumis julgeolekuosakonna juhatajaks 2001. aastal, kui Jüri Luik oli teist korda kaitseminister. Ma tuletasin hr Salule meelde: „Simm arreteeriti septembris 2008. aastal ja 2009. a veebruaris tunnistas Harju maakohus Herman Simmi süüdi riigireetmises ja asutusesisese teabe edastamises ning mõistis talle 12 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse.
Simm oli kogunud ja edastanud alates 01.09.2001 Vene välisluureteenistuse (SVR) kontaktisikutele „Eesti kaitsepoliitikat, kaitseväge, välissuhtlust ja turvasüsteeme puudutavat, avaliku teabe seaduse alusel asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet kokku vähemalt 2908 dokumenti.” Väidetavalt avastasid Simmi tegevuse NATO ja mitte meie oma ametnikud.”
Hämmastav on veel ka see, et 2006. veebruaris autasustati Herman Simmi isegi IV klassi Valgetähe teenetemärgiga.
Ma väljendasin Mikk Salule soovi, et ta oma artiklit täiendaks. Kui ma vastust polnud saanud 2017. aasta 22. septembriks, saatsin Mikk Salule järelpärimise, mis samuti jäi tulemuseta.
Jätsin selle küsimuse tervelt kaheks aastaks rahule, aga kuna tänavu on üha rohkem tõusnud päevakorda meedia usaldatavuse küsimus, saatsin EE toimetusele 29. septembril uue meili.
Sellele järgnes meilivahetus, mille raames ma 20. oktoobril pärisin ühtlasi aru, miks ma pole ikka veel saanud vastust meilile, mille adressaadiks oli 2017. aasta 13. juunil ilmunud artikli autor Mikk Salu. Küsisin, miks ei ole ajakirjanduses valgust heidetud asjaolule, et hiljem riigireeturina paljastatud Herman Simmi ülendamise ajal julgeolekuosakonna juhatajaks oli kaitseministriks Jüri Luik.
Teisisõnu – tema oli see, kes edutas NATO ajaloo kõige ohtlikumat riigireeturit. Samal päeval vastas mulle Sulev Vedler: „Mikk Salu saab vastata kirjale, mille talle saatsite“. Teatasin hr Vedlerile 18. novembril, et ma pole ikka veel saanud vastust Mikk Salult.
Aasta hakkab lõpule jõudma. Taasiseseisvunud Eesti esimene riigireetur pääseb vabadusse, sest kohtu hinnangul on väga väike tõesnäosus, et ta oma ülikahjulikku tegevust jätkata saaks.
Samuti on ta elu ja tegevus siitpeale allutatud võimude kõrgendatud tähelepanule. Miks aga pole samas astmes tähelepanu pälvinud tema karjääri sillutajad ning ordeniga premeerijad?
8. detsembril 2019
Taustaks: Kohus vabastab riigireetur Herman Simmi vanglast
Tartu maakohus tegi 5. detsembril 2019 pretsedendi ning otsustas ennetähtaegselt vanglast vabastada taasiseseisvunud Eesti esimese riigireeturi Herman Simmi.
Harju maakohus tunnistas Hermann Simmi 25. veebruaril 2009. a. süüdi riigireetmises ja asutusesisese teabe edastamises Vene välisluureteenistusele (SVR) ja karistas teda 12 aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega.
Kohus mõistis Simmilt välja kaitseministeeriumi tsiviilhagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks summas 1,38 miljonit eurot.