Sisekaitseakadeemia ajakirja Verbis Aut Re värskes numbris ilmus artikkel Fred Isest – „NASA insener, kes võttis Sisekaitseakadeemia südameasjaks“.
Emeriitprofessor Feliks Angelstok meenutab artiklis möödunud aasta 23. septembril jäädavalt lahkunud akadeemia tulihingelist toetajat Fred Iset – inseneri, kes tegi kõrgelennulise karjääri USA armees ja kosmoseagentuuris NASA.
Sisekaitseakadeemia esimene rektor õigusteaduste doktor professor Eduard Raska, kes töötas tol ajal Eesti Vabariigi Ü̈lemnõukogu nõunikuna julgeoleku probleemide valdkonnas, külastas kahel korral, 1990. ja 1991. a. USA-d, kus tutvus FBI Akadeemiaga Virginias, politseikoolide ja korrektsiooniasutustega New Hampshire’is ja Massachusettsis ning lõi sidemeid nende osariikide ja Marylandi väliseesti kogukondadega. Nende külaskäikude tulemusena ja tänu väliseestlaste abile said mitu Eesti politseiametnikku õppida New Hampshire’i politseiakadeemias.
Olulise panuse selleks andis Fred Ise. USA-s nähtud demokraatliku riigi korrakaitse- ja selle koolitussüsteemi toimimine avaldas muljet ning leidis kajastust korra- ja riigikaitse spetsialistide koolituskontseptsioonis, mille Raska hiljem akadeemia loomist ja sisekaitseharidust käsitlevates dokumentides sõnastas.
Fred Ise abikaasa Anne meenutas ajalehes „Vaba Eesti Sõna“ 21. aprillil 2015:
„Mäletan hästi, kui 1991. aasta lõpus kohtasime esimest korda dr Eduard Raskat, kes veetis nädalapäevad meil, kui ta osales American University õigusteaduse ettekannetel Washingtonis. Mõttevahetused dr Raska ja Fredi vahel kestsid varajaste hommikutundideni ja nende tagajärjel sündis Eesti Riigikaitse Akadeemia loomise idee. Peatselt peale Eestisse naasmist viis Eduard Raska selle idee ka ellu.
Nii algaski Fredi panus Eesti Riigikaitse Akadeemia (ERA) arengu abistajana ja Marylandi osariigi Rahvuskaardi Eesti abistamisprojekti sidemehena. Ta jätkas seda tööd ka kodumaal 1997.–1998. aastatel Eesti kaitseministri ja kaitseväe ohvitseride väljaõppe komisjoni nõunikuna.“
Tegelikult olid selleks ajaks, 1991. aasta lõpuks, juba akadeemia loomise idee ja põhiseisukohad välja kujunenud, kuid mõttevahetus niivõrd erudeeritud spetsialistiga nagu Fred Ise uue omalaadse õppeasutuse üle oli kindlasti väga kasulik. Eduard Raska sõnastas Sisekaitseakadeemia loomise kontseptsiooni ja esitas selle Riiklikule Politseiametile, Siseministeeriumile ja Vabariigi Valitsusele mais 1991. Valitsus arutas kontseptsiooni juulis ja kiitis põhimõtteliselt heaks. 17. detsembril 1991. aastal kinnitati Raska akadeemia rektori kohusetäitjaks ja 1992. aasta jaanuaris alustas Siseministeeriumi juures tööd akadeemia asutamistoimkond.
Akadeemia esimestel tegevusaastatel 1992–1998 jätkusid Raska ja Ise tihedad kontaktid helistades ja fakse saates. Ajavahe tõttu ei olnud sünnis Tallinnast enne kella 15 lombi taha helistada ja nii töötati teatud ajalise nihkega. Sel ajavahemikul käis Fred Ise korduvalt akadeemias ja esines siin mitmel haridusteemalisel nõupidamisel.
Peamine küsimus: millist haridust vajab Eesti ohvitser?
Olles töötanud õppejõuna USA sõjakoolis, valutas Fred Ise väga südant Eesti ohvitseride hariduse pärast. Iseseisvuse taastanud Eestis käis sel teemal elav arutelu. Et Eesti kaitseväes nappis tol ajal ohvitsere, siis koolitati neid lühiajalistel mõnekuulistel kursustel. See oli vaid ajutine väljapääs. Vaja oli leida Eestile sobiv haridusmudel. Põhiküsimus oli, kas anda ohvitserile vaid erialane haridus või ka tsiviilkõrgharidus? Ohvitserid on tegevteenistuse lõppedes täies elujõus mehed, kes võivad anda veel suure panuse tsiviilellu, kui neid õigesti rakendada.
Kaitseministeeriumi juures tegutses sõjalise hariduse ja teaduse arengu planeerimise töörühm, mille esimees oli akadeemik Boris Tamm. Fred Ise saatis 10. septembril 1997. a talle, peaministrile, kaitse-, sise- ja haridusministrile, Kaitseväe juhatajale ning Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele kirja, kus ta andis põhjaliku ülevaate oma seisukohtadest. Tema arvates pidi ohvitseril olema tsiviilkõrgharidus koos kaitseväe haridusega.
Ta kirjutas: „Nõnda peab ohvitserkond kui kaitseväe eliit, mis moodustab umbes 10% kaitseväe koosseisust, olema hariduslikult võrdne tsiviilühiskonna haridusliku eliidiga… See süsteem tõmbab juurde intelligentsemaid noori, kellest saavad paremad ohvitserid. Haridus on ka oluline, et ohvitser ei tunneks ennast tsiviilühiskonnast eraldatuna ja oleks võimeline sellesse vastaval tasemel tagasi pöörduma pärast kaitseväelise karjääri lõpetamist.“
Artikkel veebis: https://tinyurl.com/woc5gs9
