Ants Andreas Traks tähistas oma juubelit kohalikus Medina restoranis väikeses sõprusringis koos lähimate sõpradega. Medina on väikene linn umbes 10 miili Clevelandist lõuna poole, kuhu Ants koos oma abikaasaga rajas omale uue kodu Western Reserve puhkekodus.
Alul elasid nad tükk aega n.n. “Independent Living” osakonnas, kus elu kulges rahuldavalt hästi. Peale selle kui tema abikaasa Elmerice’l tekkis tervislik probleem, pidi Elmerice minema peale haiglat “Nursing Home “ osakonda, mis tegi olukorra raskemaks ja pingeliseks.
Andreas Ants Traks sündis 22. aprillil 1923 a. Sallas, Virumaal, talurahvakaupluse omaniku pojana. Mõned aastad hiljem ehitas isa uue maja ja alustas äritegevust Kiltsi alevikus. Ants koos oma kaks aastat vanema õe Õiega sai alghariduse kodukoha algkoolis, kuid tugev isa-maalik meelsus viis teda gümnaasiumi lõpuklassi koolipingist vabatahtlikuna kodumaad kaitsvate koolinoorte ridadesse. 1. septembril 1941. a. astus ta Rakveres legendaarse väejuhi ja kangelase ülemleitnant Alfons Rebase poolt formeeritud Eesti 184. Julgestuspataljoni 15. kompaniisse. Hiljem järgnes 660. Idapataljon ja pikk sõjatee 20. Eesti Diviisi 46. rügemendi koosseisus. Ta võttis osa lahingutest Vol-hovis, Tosno soodes, Neveli ja Narva rinnetel. Sai haavata 1944. märtsis Vepsküla lähistel. Saadeti sõja lõpu eel ohvitseride kursusele Nevenklaus, mille lõpetas parimana kursusel ja vääristati leitnandi auastmega.
Saksamaa kapituleerumise järel pääses Ants imekombel eluga nn. “Tsehhi põrgust”. Ta viibis lühikest aega USA tsoonis sõjavangis ja teenis üle kolme aasta ohvitserina USA armee Military Labor Service’i 8745. ehituspioneeride kompaniis. Abiellus 1949. a. Tübingeni arstiteaduskonna üliõpilase Elmerice’ga (neiuna Teetsmaa) kellega koos emigreerus 1951. a. USA’sse. Pärast umbes aasta pikkust peatust Paterson’is NJ., valis abielupaar uue, püsiva elukoha Clevelandis, Ohio osariigis. Doktorikraadiga Elmerice alustas pärast USA’s praktiseerimise õiguse saamist karjääri südamehaiguste arstina. Andreas leidis kutsumust tegevuseks ärilisel pinnal, alustades oma huvialale kohast tööd kohaliku ettevõtte ärijuhina.
Andreas’e südamelähedaseks missiooniks sai ikestatud kodumaa iseseisvuse taastamise eest võitlemine ja rahvuslike huvide kaismine igal võimalikul viisil.
Üks tema tähtsamaid saavutusi oli küüditamise ohvrite mälestusmargi väljaandmine ja tema 5 aastat kestnud võitlus Eesti Posti postmar-kide väliaandmise emissioonikomisjoniga, kes sellele kangekaelselt vastu võitlesid. Tema 18 kirjaga meeldetuletustele tuli 10 eitava sisuga vastust. Küll leiti, et markide väljaandmise plaanid on kaugele ette otsustatud. Siis leiti, et väljaandmine peaks olema seotud massiküüditamise aastapäevaga. Teatati, et ettepanek võetakse tulevikus päevakorda ja püüti seda igati edasi lükata ja pakuti lubadust, et kaalutakse postmargi emiteerimist a. 2011. Ants arvas, et niisuguse venitamisega ei jõua me kusagile ja pöördus Eesti Memento Liidu ja Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu poole toetuseks.
Peale selle, kui juunis 2006 pöördus Postimehe vanemtoimetaja ja kommentaator Priit Pullerits Antsu poole informatsiooniks selles küsi-muses ja avaldas Postimehes selleteemalise artikli, hakkas asi liikuma ja 14. juunil 2007 anti lõpuks välja küüditamise ohvreid mälestav postmark.
Eesmärgiga toetada majanduslikku abi vajavaid magistrante ja doktorante nende õppimisel või enesetäiendamisel USA või Euroopa riikide kõrgemates õppeasutustes, rajas abielupaar 1996. aastal Andreas ja Elmerice Traksi nimelise stependiumifondi Estonian American Fond’i haldusel, Tartu Ülikooli rektori poolt kinnitatud statuudiga. Tartu Ülikooli Sihtasutuse poolt läbiviidud konkursi alusel on fond senini rahuldanud 59 sooviavaldust. Stipendiumiteks jagatakse välja keskmiselt 10,000 Eurot aastas.
Andreas Ants võib kõigile nendele möödunud aastatele tagasi vaadata rahuldustundega. Ta on nende aastate jooksul olnud meie Cleve-landi rahvusgrupi üks kandvamaid jõude, on meid teiste rahvusgruppide juures ühistel üritustel tihti esindanud ja meie rahvusgrupi tegevust juhtinud.
Soovime talle ja ta abikaasale ikka head tervist ja jõudu, et ta võiks oma eelseisvaid pensioniaastaid veel kaua nautida.
Andreas Ants Traksi juubeli tähistamisel tervitas teda allpool toodud talle pühendatud värsiridadega Karin Imbi Ruus:
Sa elumerel alati ei lainte harjal sõitnud,
kuid elumured, lahingud, kõik edukalt Sa võitnud.
Taevas iga päev Su peakohal pole olnud pilvitu ja helge
kuid kõigia Sa toime tuled – see on meile selge!
Üks kandev kuju me rahuvsgrupis kindlasti Sa olid
kõigi ettevõtetega hiilgavalt Sa ikka toime tulid!
Su arvukat tegevust ei jõua meie iial kirja panda
kuid väikse ülevaate me siiski saame anda.
Sulg mööda paberit Sul veereb väga kergelt,
end sõnas, kirjas väljendada oskad hästi selgelt.
Su ettevõtlikus ja kaine mõttelend
on igalühel teada, kes iial kohtand Sind.
Sõpru on Sul palju igas ilmakaares,
mõned on neist kaugel, teised kohe juures.
Aga: mõttes oled kõigil südames Sa ligi –
kõik soovime Sul head tervist – vähem palgehigi!
Nüüd armas sõber, soovime Sul palju aastaid
ja õnnitleme selle päeva puhul ka Su armast kaasat!
Hans Ruus Clevelandis
