Kliimasoojenemine saatis meile 14. jaanuaril krõbeda talveilma ja koheva lumevaiba, aga Tartu ajaloo austajad ei lasknud end sellest heidutada.
Koroonapiirangud ei lubanud toime panna tavapärast rahvarohket kogunemist, aga maskid ning kaks pluss kahe reegli järgimine ei seganud Tartus Tähtvere pargis väärika mälestusürituse korraldamist.
Jutt on Tartu vabastamisest 102 aastat tagasi punakaartlaste hirmuvalitsusest. Jäi mulje, et osaliste arv ei jäänud varasematele eriti alla. Vabastajate mälestussambale tõid pärgi, lilli ja küünlaid ning ütlesid päevakohaseid sõnu linnavalitsuse esindajad, kaitseliitlased, pitkapoisid, vabadusvõitlejad, üliõpilased, ekrelased, isamaalased, mementolased jt paljude lippude kõrval lehvisid Tartu Rahu Põlistamise Seltsi liikmete kätes Petseri- ja Ingerimaa lipud. Tänu Memento ühingu, Tartu Rahu Põlistamise Seltsi jt varasemate aastate tegevusele ei unustanud tartlased seda tähtpäeva. Tänusõnad selle traditsiooni hoidjatele, eesotsas väsimatutele veteranvabadusvõitlejatele Enn Tartole eile ja Osvald Saskole täna.
Meile pajatati pool sajandit muinasjutte tööliste ja talupoegade paradiisist, mida taheti sajand tagasi Eestis ehitada, aga kodanlikud natsionalistid koos välismaa palgasõduritega nurjasid selle. Valel on lühikesed jalad, aga kui seda toetab kuuendik maailmast, elab see rahulikult pikkadel jalgadel edasi. Töölised on need, kes lähevad hommikul vabrikusse ametisse ja peaksid vähemalt mõttes tänama neid, kes suudavad tootmist püsti hoida. Kust tuleb tooraine, kes korraldab transpordi ja kes ostab kauba, tööline ei pea selle pärast muretsema. Kui üldse, siis liiga pika tööpäeva pärast, aga selle lühendamist annab rahumeelselt nõuda.
Talupoeg kasvatab loomi ja harib põldu. Tema töösaadustel on igavene turg ja nii elu kulgebki. Kes olid aga need, kes tööliste ja talupoegade sildiga end varjates Narva Kommuuni nimel naaberriigi Punaarmee tääkide toel maailma revolutsiooni arvasid teostavat? Need olid haritud kutselised mõrtsukad, kes tapsid nende elu seganud inimesi lähtudes nende elukutsest ja seisusest. Uue maailmakorra vundament taheti aastavahetusel 1918-1919 korraldatud veresaunades Narvas, Rakveres, Tartus ja Võrus ehitada sadade hukatud inimeste luudele. Teame paljude ohvrite nimesid ja räägime neist austuse ja kaastundega. Vaja on kõnelda ka neist, kelle käed olid verised ja kelle mõttekaaslaste õrna hingeelu säästes kiputakse targu sellest vaikima. Ei ole nii, et ajaloos on ainult ohvrid, aga süüdlasi pole. Tõsi. Paljud roimarid langesid ise neid lähetanud riigis punase terrori käigus. Sedakorda moodustas kuriteo koosseisu aga rahvuslik kuuluvus. Ehk nad küll enamasti rehabiliteeriti, ei saa neilt keegi võtta vastutust Eestis toimepandud veretöö eest.
Kummardus vabastajatele, kelle surmapõlgus ja ohvrimeelsus võimaldas õiglases välksõjas purustada masendavas arvulises ja relvastuslikus ülekaalus olnud punase agressori ja Tartust ning meie riigist välja kihutada.
Aldo Kals
