Laulu- ja tantsupidude liikumine on liikumine selle sõna tõsises mõttes – sai vaid lõppeda 2019. aasta juubelipidu, kui kuulutati välja konkurss 2022. aasta noorte laulu- ja tantsupeo juhtide ja lähteideede leidmiseks.
Valituiks osutusid tantsupeo puhul Agne Kurrikoff-Herman ja Pärt Uusberg laulupeole.
Koroonakriis astus „mängu“ just siis, kui algas töö.
Esmased koosolekud peeti zoomi vahendusel internetis ning virtuaalselt käivitusid väga kenasti ka omaloomingu korjetalgud, mis tänaseks on toonud korraldusmeeskonnale juba ligi 500 kaastööd.
Kultuuriministeeriumi veebilehel kul.ee avavad Agne ja Pärt oma mõtteid saabuvast noorte laulu- ja tantsupeost.
Räägime veidi siis ka sellest, mida kahe aasta pärast kogeda võime. Millist sõnumit kannab 2022. aasta noortepidu?
Agne Kurrikoff-Herman: Lähtun mõttest, et kõik see, mida me rajame enda seest meid ümbritsevasse, on justkui sild, mis aitab leida meile omaseid väärtusi.
Tantsupidu hakkab jutustama ajas võrsuva tegelase lugu, kes loob, leiab ja ehitab sillakaari enda seest teda ümbritsevatesse väärtustesse.
Nii asub noor kasvatama ise oma sisemist sildade vikerkaart, leides ja hoides just seda, mis meile omane on.
Pärt Uusberg: Idee lähtus Hando Runneli luuletusest „Valgust!”, millest tulenevalt tekkis visioon laulupeost, mis väljendaks läbi kauni eesti luule armastust oma maa, looduse vastu; kõneleks meie maa erakordsest ilust ja puhtusest.
Ja teisalt: „aga et laulda on vaja ju valgust / keegi peab laotusse lubama päikse“.
Mis on valgus, päike vaimses mõttes? Et hoida puhtust – nii füüsilises kui ka vaimses mõttes – on vaja valgust.
Hingepuhtuseks on vaja vaimuvalgust ja laulupidu nähtusena võiks olla kahtlemata üks valguse allikas noortele hingedele.
Kui palju noortepeol on üldse ruumi selliseks sügavamaks filosoofiliseks tähendusväljaks – teisalt ju tahame, et noortepidu oleks ka lihtsalt tore ja lõbus?
Agne: Tantsupidude juured seisavad sügaval maas meie ajaloos.
60 aastaga on noortepeod kasvanud lõkkeõhtust-tantsupeost järjest suuremaks ja tugevamaks ja on üldtantsupidude kõrval kindlalt astunud oma sammu.
Neist on saanud ühtset mõtet ja tunnet kanda võtvad peod, millel on oluline koht meie kultuuris ja traditsioonis.
Nendest on kasvanud midagi sellist, mida me vastutust mõistes uhkusega õrnalt hoides ja edasi kandes taas teha võtame.
Tantsupidu ei ole ainult mustrite mäng. Tantsupidu on protsess, mis samm-sammult peoni liikudes haarab sellel teekonnal olijad kaasa.
Selline lähenemine annab endaga omakorda kaasa võimalusi jõuda oma teel paljudele väga lähedale, panna nad mõtlema, kutsuda kuulama.
See annab võimaluse pöörata iga peoga tähelepanu millelegi olulisele meie ees, sees ja ümber. Anda sõnum.
Tantsupeol saab oma protsessiga olla sügav filosoofiline tähendusväli, mille kroonib lihtne ning selgelt sõnumeid välja toov lavastus Kalevi staadionil.
Seal saab temast meie juurte, eesti tantsu, meie oma rahvamuusika ning meid kõnetava mõtte sümbioos.
Koos tuhandete tantsijatega loodud mustrimänguga puudutab see sügavalt hinge ning paneb õhu justkui seisma.
Pärt: Mina arvan, et noored on kahtlemata võimelised rohkemaks kui „lihtsalt tore“ olemine.
Mõneti oli see ka üks põhjuseid, miks üldsegi kandideerisin tulevase noorte laulupeo kunstiliseks juhiks.
Usun noore inimese tundlikkusse ja mõtete puhtusesse, sügavusse.
Gümnaasiumi- ja ülikoolinoortest rääkimata, leian, et ka laps on hinge tasandil sama sügav kui täiskasvanu; tal ei ole lihtsalt veel sellist info ja kogemuse hulka ladestunud oma ajju, kuid hinge tasandil tajub laps sünnist saati ka elu „tõsisemaid“ toone.
Tean seda lihtsalt omast kogemusest. Kõige eredamad mälestused mul endal laulukaare all lapsena on olnud just võimsate lüüriliste teoste kogemine.
Meenub seejuures kaks eredat mälestust. Üks neist on „Ta lendab mesipuu poole“ ühendkooris laulmine.
Vaadates selja taha üles kaare alla – tookord laulsid mehed veel seal – ja kuulates meeskoori kõla sealt kaikumas, siis selles oli minu jaoks lapsena midagi väga mõjuvat.
Ja teisalt, minu niiöelda lemmiklugu lapsena oli Mart Siimeri „Hüüan Su poole“.
Mäletan külmavärinaid laval ja see laul on saatnud mind tänase päevani.
Vahel ümisen seda viisi iseendale ja veel praegugi arvan, et see on üks kõige kaunimaid meloodiaid, mis Eesti muusikas on kirjutatud.
Tol ajal ma ei teadvustanud endale, millest ma üldsegi laulan, aga olin kaasa viidud ja lummatud nende laulude heas mõttes tõsisest atmosfäärist.
Seega ma kindlasti ei pelgaks ka tõsisemaid toone noortepeol.
Maailm pole ju kuidagi must-valgelt duaalne, et noor võrdub rõõmus või lihtsalt tore ning täiskasvanu võrdub tõsine.
Inimene on hinge tasandil üks tervik sünnist surmani.
Ent muidugi, kahtlemata peab olema laulupeol laule, mis kuuluvad tõepoolest rubriiki „lihtsalt tore“, eriti mudilas-, poiste- ja lastekoorides.
Terve intervjuu: https://tinyurl.com/y8xyj4wx
