Sõmerpalu mõis tänapäeval. Foto internetist
Iga päev, mil oled saanud targemaks või teinud midagi kasulikku, on hea päev.
Eelmisel sügisel oli erakordselt rikkalik õunasaak, nii et õunapuuoksad lausa murdusid raskuse all. Suvi on sedakorda läbi, suitsupääsukesed on lahkunud ja üks suur töö, mis ees ootab, on õuntest mahla pressimine. Miski pole magusam kui oma aia õuntest pressitud mahl. Kuna meil pole endal mahlapressi, siis teeme seda naabritega koos talgute korras. Kõik õunad pannakse niiöelda ühte patta ja pärast jagatakse silma järgi mõõtu võttes, kellel kui palju saaki oli, mahl ära. Tegemist on igati vahva meetodiga, sest ühelt poolt saavad kõik koostööst kasu, aga teisalt on väljas töötamine igati tervislik ja loomulik. Ainuke asi, mis mind mõtlema paneb, on teadmine, et mahl, mida ma joon, ei pruugi olla meie talu õuntest pärit.
Meie kasvuhoones on tomatiuputus, seda tänu mu abikaasa pingutustele. Olen teinud ohtrasti tomatikastet, et talvel oleks, mida võtta. Ka on meil korralikud oma talu küüslaugu-, basiiliku-, tilli-, sibula- ja tšillipipravarud. Ei pea vist mainimagi, et keldrisse oleme paigutanud külma eest varju porgandid, peedid, kapsad ja kartulid.
Nädalavahetusel tõi mu naine koju suure koguse seeni. Mulle meeldivad muidugi kõige rohkem kärbseseened, need oleksid nagu muinasjutust pärit.
Just nende all elavadki muinasjutu päkapikud. Minusugune korjaks ilmselt ainult neid punase täpilise kübaraga seeni, sest nii ilusa välimuse all ei saa ju olla midagi paha ja ohtlikku!
Sel aastal on minu naabrimehel Aivaril vähe õunu, meil aga on õunteuputus. Rääkisin Aivarile, et me peaksime tegema kokkuleppe, nii et meie saame kasutada tema talu mahlapressi, aga tema saab teha meie õuntest mahla. Aivar, nagu ühele tavalisele eesti mehele kohane, vastas, et ta küsib oma naiselt järele, kas kokkuleppel on jumet. Kuna Aivari naisele mõte meeldis, siis läkski lahti talguteks, kuhu kutsuti appi ka onu Mihhail, kes elab Sõmerpalus.
Alustasime tööd nii, et kõigepealt pressisime Mihhaili õunad, siis minu need õunad, mis pidid minema Aivarile.
Mihhailiga oli tore koos töötada, ta tegi kõike rahulikult ja kiirustamata.
Töö tegemise käigus rääkis Mihhail mulle endast. Kuulsin, et ta on pärit Moskva lähedalt. Sõja ajal tõid sakslased ta koos perekonnaga Klooga koonduslaagrisse. Ühel päeval tulid mõisaomanikest baltisakslased, et valida vangide seast nooremaid lapserohkeid vene perekondi tööjõuks oma mõisates. Nii sattus Mihhaili pere Sõmerpalu mõisa.
Saksa okupatsiooni ajal oli Kloogal kuni kolm tuhat vangi, nii naisi kui mehi, nende seas eestlastest poliitilisi vange, juute ja nõukogude sõjavange. Ka oli vangide seas kriminaale ja homoseksuaale.
Küsisin Mihhaililt, kas nende perekonna suhtes kasutati koonduslaagris vägivalda. Mihhail vastas, et ei, otse vastupidi, kuid nemad sattusid olema õnnega koos, et nende pere laagrist pääses. Sõmerpalu mõisahärra olnud ka väga vastutulelik ja suuremeelne inimene.
Pärast sõda jäigi Mihhail Sõmerpallu. Siin on ta kasvatanud üles oma lapsed, kes saavad elus hästi hakkama ja kellel on nüüd oma perekonnad.
Jäin mõtlema selle peale, kui palju võis olla neid venelasi, kelle sakslased vägivaldselt siia tõid? Ja see, et nad ei lahkunud pärast sõda Eestist, kuigi neil oli selleks mitmeid võimalusi, on Eesti jaoks positiivne.
Viido Polikarpus
