1970 ilmus New Yorgis eesti noorte ajakiri Meeletu. Üks selle toimetajatest Andres Kurrik on selle kohta öelnud 2025. a. kevadel, et see oli “ajastu leht, ajastu märk…”
Andres Kurrik: Meeletu on ainult üks väljend ühest, suuremast liikumisest, mis tekkis 1960ndate aastate lõpul ja 1970ndate aastate algul Kanada ja USA, eriti idaranniku eesti noorte hulgas.
Seda võib väga kaudselt, väga kaudselt võrrelda Noor-Eesti liikumisega 20. sajandi alguse Eestis, kui te olete sellega kursis, mida ma oletan, et te kindlasti olete.
Ta oli üks, ma ütleks rohkem sotsiaalpoliitiline nähtus kui kirjanduslik või kunstlik nähtus, aga seda Meeletut näiteks kasutati väljendina. See tekkis sellest, et siin välismaal – Kanadas ja USA-s, oli üles kasvanud uus noorte eesti generatsioon. Et ütelda haritlasi, on natuke võibolla liialdatud, aga paljud neist olid ülikooliharidusega noored, kes olid üles kasvanud Läänes, Lääne mõiste järgi suhteliselt liberaalses keskkonnas ja kes oskasid mõtelda.
Ja meie eesti ühiskond siin oli – kui ma ütlen eesti ühiskond, siis mõtlen vanema generatsiooni ametlik ühiskond ehk inglise keeles establishment – see oli noorte arvates üsna kinnistunud konservatiivsesse mõtlemisviisi.
Kõik keerles selle ümber, et meile räägiti vanemate poolt ette, et kõik, mis on kommunistlik, on halb ja kommunistid on meie vaenlased. Ja kohe-kohe Ameerika, eriti parempoolne seltskond, republikaanid, tulevad kohe Eestit vabastama.
Ameerika ametlik välispoliitika kuni NSVL lagunemiseni oli mittetunnistamine.
Meie, noored, olime kõik sellega nõus, me ei olnud selle vastu.
Aga meie saime ka aru, et parempoolsete, konservatiivsete poolt me olime üks mängukannikene, et meid kasutati ära. Sel mittetunnustamise poliitikal oli kaks eesmärki: esiteks haarata meid konservatiivide poolele, et toetada konservatiive sisepoliitiliselt, ja teiseks kasutati meid ka nõukogude liidu õrritamiseks kui seda vaja oli. Aga see, et kohe-kohe läheme Eestit vabastama, see oleks tähendanud Kolmandat maailmasõda. Paljud me noored said sellest aru – see oli poliitiline külg.
Kultuuriline külg oli see, et meile öeldi ka, et Eesti on täiesti domineeritud Vene kultuurpoliitika poolt, et Eestis ei ole kultuuriliselt enam mitte midagi head. Pole vabadust.
Kõik Eesti kultuuritegelased põgenesid ära Läände, meie Eesti kultuur on siin. Peame seda siin Läänes alles hoidma ja edasi arendama. Et Nõukogude Eestis ei ole üldse midagi enam rahvuskultuurilist enam olemas.
Meie noorem seltskond hakkas selles kahtlema, et kuidas see saab olla.
Teise maailmasõja lõpul põgenes umbes 80 000 eestlast Läände. Muidugi oli nende hulgas väga palju kultuuritegelasi, kooliõpetajaid, kirjanikke ja igasugust muud haritud rahvast.
Aga ega nemad kõik ära tulla Eestist ei saanud, sest Eestis oli ikkagi üle miljoni elaniku. Kui 80 000 põgenes siis 900 000 inimest jäi Eestisse. Kuidas see nii saab olla, et nende hulgas ei ole üldse Eesti-mõtlemisviisiga kultuuriinimesi või ei ole neid juurde kasvanud…
Me tundsime huvi selle vastu, mis Eestis tegelikult juhtub, mitte mida meie vanem generatsioon meile ette rääkis. Mis tegelikult Eestis toimub? See huvi oli meile ühine.
1969-1970 tekkis Metsaülikool Kanadas.
New Yorgis said alguse kultuuripäevad, mis olid tookord Kultuurfondi hõlma all.
Me peame seda vaatama ühtsena: Metsaülikool, Kultuurfond, Kultuuripäevad – see ühendas kõiki meid noori ja meie mõtlemisviisi.
Meeletu on ainult üks väikene väljend või tulemus sellest.
Kui me Meeletut loeme või uurime, ei saa me seda vaadata ainult kui huumoriajakirja vaid laiemas mõttes kui mingisugust veidi ironiseerivat ajakirja meie selle vanema parempoolse radikaalse ühiskonna vastu.
Seda on näha, kui vaatame Meeletut. (Andres Kurrik võtab Meeletu nr 2 kaane sisekülje toimetajate ja autorite loetelu, uurib ja kommenteerib).
Näiteks Jyri Kork, kes ei olnud üldse mitte noor enam, aga mõtlemisviisilt ja vaimselt oli ta väga noor.
Samuti Ilmar Mikiver, tema kuulus ka vanemasse generatsiooni, ta töötas Ameerika Häälele. Aga ideoloogiliselt tundis ta ennast noorena ja oli osa meist.
MPL: Mis mõju avaldas ajakirjale Metsaülikool?
Peale I Metsaülikooli, mis oli 1969. aastal, hakkas Jyri Kork enda pool Washingtoni külje all Greenbeltis iga aasta talvel, jõulude ja uue aasta vahel korraldama MÜTT-i. Metsaülikool oli MÜ, Jyri Kork aga korraldas MÜTT’i, mis tähendas Metsaülikooli Talvine Treeninglaager. Ja sinna lõppu pandi vastav aastaarv, nagu MÜTT70, MÜTT71, MÜTT72. Sinna tema majja tuli hulk inimesi, terve seltskond kokku Torontost ja idarannikult ja igalt poolt noorte hulgast, nii et Jyri Korgi maja oli täis noori. Maja keldris oli saun muidugi. Magati põrandal keldris. Tal oli tagaaias vanade puude vahel Urikivi, kus süüdeti tuli.
Ja kevadel lihavõtte ajal tegi ta sama viisi MÜKS-i, see oli Metsaülikooli Kevadine Seminar ja jälle juures aastaarv.
Nii et see on ka osa sellest tervest liikumisest, see kuulub kindlasti selle hulka.
Ja kui te räägite ülejäänute endiste noortega, siis küsige, mida nemad teavad MÜTT-ist ja mida MÜKS-ist.
Palun tutvustage Meeletu sisu ja lugude autoreid.
Ma ei ole neid lugusid viimasel ajal lugenud.
Ehk mälu järgi…
Mu mälu nii kaugele ei ulatu.
Väga hea käega tehtud joonistused, mitmekihilised…
Meil oli igasuguseid kunstnikke – Ülle Lepasaar oli me kunstnik ja Peeter Leyden.
Paul Reets oli kirjanik ja luuletaja.
Andres Taul oli hiljem piiskop Stockholmis.
Mardi Valgemäe oli kirjandusteadlane.
Tiit Telmet oli disainer.
Toomas Sõrra on arst.
Siin on teema KEEL PUHTAKS (vt Meeletu 2, lk 6 Eesti keel puhtaks! Tänane tund: Kahemõttelistest Sõnadest, autor Jyri Kork).
See on teine teema, mis ajab mul karva püsti. See on eesti keele pruuk siin Ameerikas, eriti Vaba Eesti Sõnas. Ma arvan, et Vaba Eesti Sõna pikapeale tapab eesti keele hoopis ära. See on minu arvamus. (Mis on viga Vaba Eesti Sõna eesti keelel? Liiga uus? Liiga arusaamatu? Liiga kirjakeelne? – küsib toimetus).
Aga kas ise kirjutate Vaba Eesti Sõnale?
Ma olen paar korda väikest lugejakirja kirjutanud. Aga peamiselt ikka surmakuulutusi.
Aga peaks ikka kirjutama, sest …
Jah, aga on nii palju teisi tegemisi…
Ajakirja fotodel on eriline atmosfäär – suur süvenemine ja vabadus.
Need on võibolla Metsaülikoolis üles võetud, siin on Jyri Kork. See on absoluutselt Metsaülikooli atmosfäär.
Kui vaatate pilte, siis on need nalja tegemine või ironiseerimine omaks võetud tõsiasjadele või ühiskondlikult aktsepteeritu üle. Neid tuleb vaadata mitte kui ainult naljakaid pilte, vaid ka kui ühiskonnavastast nöökimist.
Peeter Leyden ESTOSPORT? (M2: lk 13)
Ka keeleliselt on see tore. Kui põlvkond on enam-vähem ühe malli järgi üles kasvatatud, siis keeleliselt – sa hakkad mängima nende sõnadega, millega oled üles kasvanud.
Enam-vähem.
Siin on Reinu luuletus, Rein Luning (M1).
KAS OLEKS AGA EI VÕI
Kas peaks otsima elu mõtet
Kas peaks otsima elu
Kas peaks otsima
Kas peaks
Kas
Oleks armastus meil tähtis ilmas
Oleks armastus meil tähtis
Oleks armastus meil
Oleks armastus
Oleks
Aga kuhu siis pöörduda on
Aga kuhu siis pöörduda
Aga kuhu siis
Aga kuhu
Aga
Ei meie süüdista ühtegi teda
Ei meie süüdista ühtegi
Ei meie süüdista
Ei meie
Ei
Või meie otsime elu teed
Või meie otsime elu
Või meie otsime
Või meie
Või
Vaatame Meeletu teise numbri keskel olevat mängu SPIOON.
Jah. See kõik sündis üheskoos käigu pealt.
Kus te ajakirja tegite, kus te töödeks kokku saite?
Me tegime väga palju tööd New Yorgi Eesti Maja esikus. Sest ametlikult meid ei oleks lubatud Eesti Majja tulla niisuguseid asju tegema.
Nagu näiteks ka esimesed Kultuuripäevad – kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni olime meie Eesti Majas persona nongrata. Näiteks Kultuuripäevi pidasime Manhattanil odavates hotellides, kus me rahaliselt suutsime ruume üürida. Sest meid peeti täitsa punaste käsilasteks.
Mina olin see Kultuuripäevade korraldaja 1970ndate alguspoolel ja minule pakuti VEKSA poolt välja … meie saime palju materjal VEKSA’lt ja meie kasutasime seda teadlikult ja valikuliselt. Meie ei neelanud seda õnge alla, vaid meie niblisime selle väikse kalakese õnge küljest ära.
Nii mulle pakuti ka üht Eesti kultuuritegelast, kelle nimi oli Jaan Kross. Mina ei teadnud tookord Krossist midagi, ma ei tundnud teda. Siis ma küsisin oma allikate kaudu, kes on see Gross ja kas teda maksab – kas julgeb kutsuda. Mina sain vastuseks: jah, ta on õige mees, ta ei ole Gross – G-tähega vaid Kross – K-tähega. Saatsin kutse Rootsi kaudu kultuuripäevadele, aga talle ei antud väljasõidu luba. Ta tuli augustis New Yorki. Me küsisime Eesti Majas, kas saame seal kohtumist korraldada. Absoluutne ei: meie kommuniste siia ei luba. Meie siis üürisime Armeenia kiriku saali Teisel Avenüül, et korraldada Krossile kirjandusõhtu. See on see näide, et noorte ettevõtlus oli poolpõrandaalune, mida Eesti Majja ei lubatud. Mina istusin seal ühes lauas Ernst Jaaksoniga, tema tuli Krossi kuulama.
Aga Harald Raudsepp?
Ooo, Harald Raudsepp oli äärmuslik paremradikaalne häälekandja Vaba Eesti Sõnas juhtkirjade kirjutaja. Tema juhtkirjad olid väga ägedad parempoolsed kommunismivastased juhtkirjad. Kui omavahel Eesti Maja baaris juttu ajada, siis ta paistis olevat täitsa mõistlik inimene. Me arutasime seda, kuidas ta kirjutab ja ta ütles, et kirjutab seda, mida rahvas tahab lugeda – mille eest talle makstakse.
Juhtkirja žanr ongi poliitiline …
Jah, ja ta oskas seda väga hästi teha, aga see oli ka, mida meie noored vahel naeruvääristasid. Siin Meeletus on ka kohti, kui oskad ridade vahelt lugeda, siis nöögitakse Harald Raudseppa.
Ma võrdleksin seda ajakirja – suurt vahet ei ole, sovetiajal noored naersid samade asjade üle.
Jah.
Soveti ajal naeruvääristamine oli väga suur teema – meil takistas selle tegemist tsensuur. Aga kuidas selle ajakirja puhul tsensuuriga oli? Kas keegi ütles, mida võib ja mida ei või?
Ei.
Igaüks tegi, mida ta tahtis.
Siis me omavahel arutasime, mida numbrisse sisse panna, et ta oleks tore lugeda ja mis oleks huvitav, oleks teist moodi.
Kuidas selgitate seda ajastu-sõnadepusa, kus on püütud pilt anda sõnadest, mille ümber ajastu keerles?
Need on osaliselt ka hipiajastust, siin on hipide ütlemisi “elagu surm” – see on täiesti hipilik ütlemine.
Või sõnamäng miksseks.
Selle all tuksub mehhaaniline süda… – seda võib tõlgendada, et sel inimesel polegi tegelikult südant, ta on üks masin, üks mehhaaniline nähe. Mis tähendab ka, et ta ei mõtle.
BATUN näiteks – meie noorteliikumine – see ei tähenda mitte, et me ei olnud antikommunistid, vasakpoolsed liberaalid. See tähendas, et me olime samal ajal ka veendunud antikommunistid ja meie tegime asju, mida meie konservatiivne establishment ei tahtnud või ei julgenud teha. Näiteks me käisime protesteerimas. Meie käisime väga tihti protesteerimas ÜRO juures üle tänava, seal on see väike plats, kus saab plakateid kanda ja lippe lehvitada ja meie eesti noored ja läti-leedu noored pagulased, me käisie seal vabariigi aastapäevadel ja Balti päevadel ja tähtsate Vene külaliste tulekul. Nendel vahvatel aegadel käisime seal demonsreerimas.
Heino Ainso?
Heino Ainso oli BATUN-i alustaja ja Rahvuskomitee ei oleks niisugust asja kunagi ette võtnud, Rahvuskomitee tegelikult ei toetanud seda. See oli täiesti Heino Ainso ja tema seltskonna ettevõtmine!
Ainso lõi BATUN-i 1965, samas ÜRO oli asutatud juba 1947, oli selleks ajaks jalad alla saanud. See oligi oluline pöördemoment. Ainso oskas algusest peale rõhutada, et on vaja inimõigusi. Kui hästi te noor põlvkond korjas üles õhus olevad poliitilised märksõnad…
Absoluutselt, jah.
Heino Ainso oli minu hea sõber. Tema elas Manhattanil üks korrus minust allpool Sickles Street 15. Harald Raudsepp oli samas suures eestlaste majas, seal oli kokku kolm trepikoda. See maja kuulus 1930ndatel tulnud abielupaarile Trei. Eestlased lihtsalt juhtusid sinna majja kokku tulema, sest see maja kuulus eestlannale.
Tegelikult olimegi harjunud võitlema, juba Saksamaa DP-laagrites, kus UNRRA 1946-47 hakkas korraldama skriinimisi ja meid taheti koju tagasi ajada venelaste kätte, siis sõltus palju laagri eestlaste juhtidest, me saime seisma panna selle väljasaatmise.
Kuidas noored siin kokku saite ja kuidas tundsite, et peate koos tegutsema, ajakirja tegema?
Kuidas kokku saime? Sellepärast, et oleme ju eestlased. See on eestlus. Saa ameeriklaseks, aga jää eestlaseks. Ameerika on väga tore ja ainulaadne koht, kus sa saad mõlemad olla. Paljudes kohtades üle ilma pead oma rahvuse või omapära teatud määral maha salgama, et saada elanikuks. Ameerikas saad täisväärtuslikult olla see, kes sa tahad olla. Ja see väike eestlus on see, mis on meid koos hoidnud selles suures supipajas.
Meie saavutasime seda, mis Eesti riigi taastamise algul Eesti ei suutnud – IME.
See, et keedetakse hernesuppi, aga ühes väikses osas keedab Eesti kanapuljongit.
Ameerikas on see võimalik.
Maarja Pärl Lõhmus
