Viimased kümme päeva on Eesti ühiskonda taas tugevdanud – vahepeal pikalt hajunud ja hõljunud väärtussüsteem on leidnud tee kaosest välja, asunud taas väärtustama elujulgust, elujaatust, tuleviku nimel tegutsemist.
Nüüdne ESTO püüdis sõnastada mitmete pöörete vajadust.
Sõna “eestlane” kui enesedefinitsioon
Kui alguses oli Sõna, siis eesti kultuuri manifestseks alguses on olnud 1857. aastal Jannseni teretus oma ajalehes, nimetades seni “maarahvast”“eestlasteks”.
See nimetamine on olnud epohhiloov.
12 aastat hiljem 1869 tegid eestlased Tartus oma esimese ühtelaulmise, laulupeo.
Eesti riigini jõudsid eestlased esmasest kollektiivsest enesedefineerimisest 60 aastaga – unistamine oli võtnud aega 3-4 põlvkonda.
Riigihäving ja massipõgenemine hävingu eest 1944 sünnitas vajaduse eestlust paguluses hoida, koos hoida ja edendada, mis viis Üle-maailmsete Eesti Päevadeni ja ESTOni 1972 Torontos.
Nüüd, 53 aastat ESTOde lugu näitab, et tuliseid küsimusi eestlaste riigi ja kultuuri teel aina jagub – osad vanad, osad uued.
“Eestlane” on poliitsfääri kõnedes täielikult puuduv sõna
Teravalt torkab silma poliitsfääri ja kultuurisfääri inimeste täiesti vastandlik suhe sõnadesse “eestlus” ja “eestlane”: samal ajal kui “eestlus” ja “eestlane” on üleilmsetel arutamisel kõige tähtsamad sõnad üldse – üleilma kogunemiste põhjus, puuduvad need sõnad täielikult Eesti presidentide viimase 34 vabadusaasta kõnedes ja esinemistes. Siiani.
Siiani jätkub poliitika sovetiaja arg joon, kus pole hirmudest üle saadud – sovetiajal tõesti olid need kõige keelatumad sõnad.
Kaua veel vabas Eestis jätkab poliitsfäär eestluskauget maailmapilti?
See on üks olulisi põhjusi, miks ESTOde üleilmne töö peab kindlalt jätkuma.
ESTO jõudmine Narva on märk
Lisaks sõnale “eestlane” on senini tabu Narva hävitamise loo rääkimine praegustele narvakatele, kellest enamus on vene immigrandid või nende järglased ning kes usuvad vene valet, et linna hävitasid sakslased ja et eestlased vabatahtlikult ei ole tahtnud Narva elama tulla. Senini immigrandid usuvad, et nad tulid tühja kohta ja tulid appi.
Nüüd on Narvas toimunud suurejooneline ingerlaste laulupidu, ESTO ja Narva rongkäik, Noortefoorum jm.
ESTO Narva tihedast kavast toon esile just kogu ESTO suursündmuse – ESTO auks Aleksandri kirikus toimunud kontserdi, Kreegi Reekviemi ettekande ning sellest sündinud üleva meeleolu.
Aleksandri kiriku koguduse esinaine Kairi Johannes ütleb, et Aleksandri kirikus pole läbi aegade mitte midagi nii võimast kõlanud, see on üle aegade kõige suursugusem eestluse elujõu avaldus kunstis, kus koos võimas heliteos, tipp-profesionaalne esitus, eestlased ja eestluse sõbrad üle ilma nii, et Eesti suurim kirik jäi väikesekski. Loodan, et siit sünnib eestluse elujõu uus algus Narvas.
Narva Eesti Seltsi juhatuse liige Mart Pung kõneles Narva Aleksandri kiriku saatuse kohta: “Nägin seda kirikut lapsepõlves sugulase pulmas enne hävingut, kõik suursugused rõdud olid avatud. Hiljem pidin käima siin kui Narva kooperatiivi laos, kõik oli asju täis, hoone lagunes… Täna tundsin eestiaegse vaimu äratust.”
Kirjanik ja kirjastaja Silvi Ilmenskaja, kes sünnist saadik narvalanna, ütleb, et nüüd puudutas jumalikkus Narvat, andis Narvale tagasi tema suuruse ja tähenduse, sest linn, algupärane linn ise on olnud jumalikult kaunis rohkete pühakodade ja nende kellade helinas.
ESTO Rahvuskongress: Üleilmne eestlus ja ühismälu
Kui pool sajandit sovetiajal on Kodu-Eestis hävitatud ajaloodukumente, eesti raamatuid, jm eestluse mälu, siis ühismälu teema tõstmine Rahvuskongressi fookuseks teenib mälutööinimeste parema koostöö eesmärki. Selleks koostati lahendamist vajavate probleemide loendid valdkondade kaupa. Kokkuvõttes aga märkasime, et ka valdkondades on põhiküsimused samad – kuidas luua toimivat võrgustikku ja kuidas jagada infot, korraldama arutamisi.
Ilona Kolberg, ESTO Rahvuskongressi päevajuht: “ESTO raames toimunud ÜEKNi Rahvuskongressi “Üleilmne eestlus ja ühismälu” korraldas ÜEKNi välispoliitika toimkond ees-otsas Maia Linaskiga, kes korraldas kongressi ka kohapeal Tallinnas.
Mina olin päevajuht, sest olin pakkunud ŪEKN’is rahvuse mälu teema fookusesse võtmist.
Ma pean rahvusliku mälu säilimist ja edasi kandmist kõige olulisemaks. Kui ei oska eesti keelt, siis keel on ju õpitav, keeleõpe sõltub tahtest.
Kui aga mälu puudub – nagu soveti ajal ENSVs toimis mälu kustutamine või nagu puuduliku eesti keele tõttu pagulaste teine-kolmas põlvkond ei pääse materjalidele, arhiivide sisule enam ligi, see mälu katkemise oht on kõige tõsisem ja selles küsimuses on vaja midagi ette võtta.”
Kes rahvuskongressi kava kokku?
Rahvuskongressi vedas ÜEKNi välispoliitika toimkond: esinaine Maia Linask (USA), ÜEKNi esinaine Sirle Sööt (Rootsi), Marju Rink-Abel (USA), Reet Marten Sehr (Kanada), Aho Rebas ja Leelo Pukk (Rootsi), Iivi Zajedova (Tshehhi), Urmas Leitaru (Saksamaa), Annela Liivat ja Ilona Kolberg (Soome).
Sirle Sööt: “ESTO peakorraldajana oli kõige suurem rõõm särasilmsetest inimestest, kes tulid ja osalesid ning said juurde sõpru, tuttavaid, uusi teadmisi Eestimaast ja indu hoida alal eesti keelt ja kultuuri välismaal.
Noordelegaatide hulgas oli mitmeid, kes ei osanud eesti keelt, kuid kes ühest suust kinnitasid, et nad soovivad seda kohe õppima hakata ja vormistada ära ka oma eesti kodakondsuse, mis neil “välja võtmata” on.
Mitmed noored ütlesid, et nad soovivad Eestisse kolida, et siin õppida ja töötada.
Austraalia ja USA eestlased, kes olid nii Stockholmis, Narvas ja Tallinnas ning lõpuks ka laulu- ja tantsupeol, ütlesid kui ühest suust, et see oli nende elu üks võimsaim kogemus. Eriti Narva!”
Näen, et kui toimunud ESTO Eestis üleilmse eestluse kultuurisündmusena viib selleni, et Eesti presidendi kõnesse ilmuvad julgelt ja selgelt sõnad “eestlus’ ja “eestlane”, täidab see ESTO oma eesmärki; vabastab Eesti presidendi soveti hirmupärandi pantvangist, mis on kestnud tänani.
Maarja Pärl-Lõhmus
