Eesti on kaotanud truu rahvuslase, aktiivse Eesti iseseisvuse taastamise eest võitleja, eduka inseneri ja diplomaadi. Heino Ainso lahkus elust 19. jaanuaril 85 aastasena Miami, FL, Mercy haiglas südamepuudulikkuse tõttu, olles eelnevalt läbi elanud autoavarii ja sellega kaasnenud tüsistused.
Heino Ainso sündis Tallinnas 8. septembril 1937. Tema isa oli Eesti armee kapten Valdur Ainso, kes peale nõukogude okupatsiooni saadeti Siberisse ja hukkus seal 1941. aastal. Heino ema põgenes pojaga Saksamaale. Heino koolitee algas põgenikelaagrites, kus ta 1950. aastal lõpetas Augustdorfi eesti algkooli.
Peale USA-sse edasi rändamist jätkas Heino õpingud keskkoolis, saades lõputunnistuse New Yorgis. Edasi jätkas ta õpinguid New Yorgi Linnakolledzis, kus ta teenis 1959. a. mehhaanikainseneri bakalaureuse kraadi. 1963.a. lõpetas ta valitud erialal New Yorgi Ülikooli magistriõppe, kusjuures aastatel 1960-1961 õppis ta stipendiaadina Helsingi Ülikoolis. 1969. aastal kaitses ta aga Brooklyn’i Polütehnilises Ülikoolis juba oma doktoritööd ja sai tehnikateaduste doktorikraadi. Heino töötas insenerina mitmetes USA firmades ning hiljem asutas oma konsultatsioonifirma, olles hinnatud ekspert, keda kutsuti esinema ka ülikoolidesse. Aastatel 1975-1981 töötas ta Clarksoni Ülikooli assistent professori ametikohal.
Heino Ainso võttis aktiivselt osa Eesti üliõpilaskonna tegevusest USA-s, oli korporatsioon Rotalia aktiivne liige ja vilistlaskogu liige, juhtis Eesti Üliõpilaste Toetusfondi tegevust, organiseeris “Pocono seminari“ ja Eesti kultuuripäevi New Yorgis. Ta esines korduvalt ettekannetega Balti Uuringute Edendamise Ühenduse (AABS) konverentsidel.
Heino tundis suurt huvi poliitika vastu ja kasutas suure osa oma vabast ajast Eesti iseseisvuse taastamise nimel. Juba 1958. a. kutsus ta „Vaba Eesti Sõna“ ajalehe artikliga Eesti pagulasi üles koostama otstarbekat ja sihiteadlikku tegevusprogrammi võitluseks kommunismi vastu ja Eesti vabastamise eest. Heino Ainso poliitiline tegevus päädis Balti riikide iseseisvuse taastamise organisatsiooni BATUN (Balti Apell ÜRO-le) asutajaliikmeks (1966. a. ) ja korduvaks esimeheks olemisega. Baltlased korraldasid New Yorgis 1965. a. massilise demonstratsiooni ja kõnekoosoleku Madison Square Garden’is Balti riikide iseseisvuse taastamise toetamiseks õigusliku järjepidevuse alusel. Samal aastal koostasid BATUN tulevased liikmed tegelikult esimese Balti Apelli ÜRO-le ja edastasid selle kõigile liikmesriikidele. Selle organisatsiooni raames tehti üle 25 aasta järjepidevat koordineeritud tööd ÜRO ning mitmete suurriikide välisministeeriumite juures Eesti iseseisvuse taastamise nimel. Balti pagulaste rahastatud BATUN tegutses peamiselt küll ÜRO juures, kuid mõjutas oluliselt ülemaailmset diplomaatiat Balti riikide olukorra ja küsimuste tutvustamisel.
H. Ainso valiti 1989. a. Eesti Kongressi liikmeks USA-st, kuid ta ei saanud viisat Eestisse sisenemiseks. Sellest hoolimata valiti ta kongressi poolt Eesti Komitee liikmeks ning sai osaleda Eesti Kongressi kolmandal istungil. Aastatel 1991-1995 töötas ta EV Välisministeeriumi ministernõunikuna ÜRO-s ning osales ÜRO Genfi, Viini ja Pekingi kongresside delegaadina. Aastatel 1995-1997 andis ta Tallinnas Eesti Välisministeeriumi nõunikuna edasi oma kogemusi noorematele diplomaatidele. Tema sulest (kaasautorina) ilmus 1995.a. õpikuna kasutatud raamat „Rahvusvahelised organisatsioonid“. Ta oli ka pagulas-eestlaste ajalehe „Vaba Eesti Sõna“ toimetuskolleegiumi liige.
2001. a. omistas EV president Heino Ainsole Riigivapi V klassi teenetemärgi.
Heino Ainsol on kaks tütart esimesest abielust. Tema teine abikaasa oli farmatseut ja kunstnik Sirje Okas, kes samuti osales tema poliitilistes ettevõtmistes.
Heino oli minu väga hea sõber ja kolleeg Välisministeeriumis ning Eesti Kongressis.
Puhka rahus.
Ivar Raig
20. jaanuaril 2023
