1944. a. sügise põgenemine on rahvusliku mälu osa

Eestis mälestati 1944. a. suurpõgenemist

Esmakordselt tähistati Eesti rahva suurt põgenemist rahvusvahelise kon-verentsiga “1944 suurpõgenemine ja meie” 19. septembril 2022. Selle korraldasid riigikogu Välis-Eesti toetusrühm, Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) ja Tammepuu Eesti Klubi.

Konverentsi modereeris Iivi Zajedova. Koordinaator ja tehniline korraldaja oli Evelin Sennett. Rahvatant-suga esinesid Marje Renneti tantsijad. Loone Otsa näidendi "Pagulusse" dramatiseeritud esitust Elin Toona raamatu "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust” ainetel mängisid Tallinna 32. Kesk-kooli õpilased Eva Kalbuse juhendamisel.

Konverentsi ettekandeid saab igaüks vaadata, eriti võiksid vaadata Eesti kooli-de õpetajad ja õpilased üle-ilma pagulaste endi – Kristi Vuht Allpere, Elin Toona ja Jaak Rakfeldti põgenemis-lugusid, vt Postimehest:

Jaak Rakfeldt Connecticutist ja Kristi Vuht Allpere Atlantast (seisab) jagasid Tallinna Reaalkooli gümnaasiumi õpilastele pagulaseestlaste ajalugu läbi oma pere ja enda kogemuste. Kohtumine toimus 1944 Suurpõgenemise teabeseminaride sarja "Minna ei taha, kuid jääda ei saa" raames. Kohtumist juhtis ÜEKN abiesimees Iivi Zajedova. Foto: Evelin Sennett

Kristi Allpere Atlantast ja ÜEKN esimees Aho Rebas Rootsist 1944. a. suurpõgenemise mälestuskivi juures Tallinnas.

Vaade konverentsi esinejatele. Vasakult Tunne Kelam, Mati Mandel, Meelis Maripuu, Juozas Banionis, Jaak Rakfeldt, Madis Somelar. Fotod: Maarja Lõhmus

Jaak ja Kristi Rakfeldt. Jaak Rakfeldti Kristile: Sina oled alati nii ilus. Eks ma seepärast Sinuga tahtsingi abielluda, et abikaasad minevat ühte nägu... tahtsin rohkem Sinu nägu olla.

https://merendus.postimees.ee/7595419/otse-rahvusvaheline-konverents-suurpogenemine-1944-ja-meie *

Märkus: kummaline käsitlus, et rahvuslik tragöödia on meil merenduse kategoorias.

Alljärgnevalt mõningaid noppeid, olulisi sõnumeid:

Meelis Maripuu Eesti Mälu instituudist jõudis oma ülevaates pagulusse põgenenutest tõdemuseni, et tervikpilti ikka veel pole.

Isegi põgenenute koguarv võib olla märksa suurem kui seni kõneldud 80 000 ini-mest, pakutakse koguni 100 000. Kogupildiks vajame detailset ülevaadet kõigi põgenenute kohta.

See on praegu Mälu instituudi üks töö.

Tunne Kelam: Mulje on: meil on kohustus suuta integreerida eesti rahvus uuesti.

Räägime põgenikest – nn nõukogude väljendid olid “läksid ära”, “lasid jalga - järelikult oli neil midagi karta, miks nad muidu põgenesid”, “nad on imelikud”, nende suhtes oli võõrastus…

Võõrastus oli ja jätkub – nõukogude propaganda ikka mõjus, on mõjunud siiamaani.

Paguluses oli kohustus: olla eestlane. Eestlane kui elukutse. Tuli luua teid ja vahendeid selleks, et iseseisvus uuesti kätte võita.

1940ndatel toimus suur jagunemine:

umbes 10% suutis põgeneda, et viia väärtused, teadmised, oma missioon Lään-de, kus oli ainuke võimalus neid kaitsta;

üle 80% jäi Eestisse;

kolmas osa küüditati ja arreteeriti ja viidi Itta – ka 10%.

Meie ülesanne on need uuesti kõik integreerida. Tänapäeva nooremad ametnikud, tavalised eestlased, ei näe suurpõgenemi-ses mingit erilist probleemi. Aga see on ühele väikerahvale väga ohtlik.

Me ei saa lubada formaalseid konverentse, me ei saa seda väikerahvana formaal-selt tähistada. Meil on vaja viia see sõnum iga inimeseni nii, nagu seda teevad juudid Holokausti puhul.

Augustis totalitarismi mä-lestuspäeva ei saa tähistada – augustis on veel vaheaeg.

Väikerahvale on tähtsad eestvedajad. Need sündmu-sed on meie rahva säilimise ja püsimise jaoks eksistent-siaalse tähtsusega.

Me peame oma lastele selle teadvustama, mis juhtus, kuidas me ellu jäime.

Aga 1940 tõestas, et kahe kuuga on võimalik üks riik täiesti lõpetada. Kõik saadeti laiali. Vares-Barbarus veel palus, et kas Eesti võiks saada Mongoolia moodi eriseisu.

Talle vastati, et nüüd kirjutate avalduse Eesti liitmiseks Nõukogude Liiduga.

See, et vabariik taastati, on täielik ime, see on vajalik koolides selgitada.

Meil ei ole õigust, oleks ebamoraalne, unustada need traagilised sündmused, mil-lest meie oleme üle saanud ja millele tänu me lapsed-lapselapsed võivad vabalt elada. Seepärast on oluline seda tähistada.

Mari-Ann Kelam: Meie panusest – on üks teos, mida võime Balti riikides nimetada paguluskonna piibliks, selleks on William J.H.Hough'i panus ja uuring mittetunnustamispoliitikast. Selle teose tähtsus on jäänud nüüd varju, aga ometi on sellel tohutu roll,. vt "The Annexation of the Baltic States and Its Effect on the Development of Law Prohibiting Forcible Seizure of Territory" by William J.H. Hough III. New York Law School Journal of Internatio-nal and Comparative Law. Volume 6, Number 2, Winter 1985 - 533 lehekülge, mis on meil loetud ja uuritud ja järgitud.

Juozas Banionis, Leedu Genotsiidi- ja Vastupanu liikumise Uuringukeskuse ajaloo uuringute osakonnast – leedulastel on omariikluse hävitamise uuringute keskus koos all-osakondadega, on esimene märkamine võrreldes Eestiga, kus sellist asutust pole ja sellist tööd teaduslikul kõrgtasemel ei tehta.

Leedu rahvas, kes oli juba kogenud Nõukogude terrorit, kui Punaarmee aastatel 1940–1941 kodumaa okupeeris, põgenes II MS lõpul läände, eelkõige ameeriklaste, inglaste ja prantslaste tsoonidesse Saksamaa lääneosas, lootuses pääseda tapmise ja rõhumise eest. Kõik - sõjapõgenikud, poliitilised pagulased – kogunesid 1940ndatel nn DP (ümberasustatud isikute) laagritesse. 1946. aastal teatas Leedu Vabastamise Ülemkomitee (SCLL) ÜRO-le saadetud memorandumis, et Amee-rika, Briti ja Prantsuse tsoo-nides on vastavalt 35 000, 27 000 ja 5 000, kokku 70 000 pagulast Saksas, 2500 Aust-rias, 1000 Taanis, 450 Root-sis, 225 Šveitsis, 1500 Prantsusmaal, 2100 Itaalias ja 500 mujal.

Augsburgis Leedu lehes Žiburiai 16.02.1946 (iseseisvuspäeva) mälestuseks kirjutas SCLL-i esimees Mykolas Krupavičius: "Me pole väljarändajad ega ela väljarändes. Me oleme po-liitilised ja religioossed pa-gulased – selle terrori ja vägivalla ohvrid, mille vaenlane meie kodumaale tõi." Nõukogude Liidule ei sobi-nud leedulaste põgenemine "nende siinolek ja vankumatu keeldumine oma Nõu-kogude kodumaale minemast näitab liitlastele, et nõu-kogude režiimiga on midagi, mis pole õige, midagi kohutavat."