Jüri Estam
Viimase 30 aasta muutuste tempo on olnud üpris kiire Eestis. Riik uueneb ja teiseneb osalt meeldivalt, ja osalt vähem meeldivatel viisidel. Mulle tundub, et paljud nendest muutustest sünnivad enam-vähem automaatselt või siis viisidel, et neid protsesse ei juhi ükski konkreetne isik ega teadlikult mõtlev kõrgem jõud.
Ameerika televisioonisaated on üheks tõukejõuks, mis on mõjutamas “uuenevate eestlaste” või siis mittekommunistliku maailmaga nüüd lõplikult kohanevate eestlaste psüühikat. Alla 30 või alla 35-aastaste inimeste mõttemaailma mõjutavad aga ilmselt rohkem YouTube ja teised sotsiaalmeedia äpid ning suhtlusvõrgud.
Suur osa ameerika meelelahutusest, mida eesti kommertstelejaamad sisse ostavad, on madala kvaliteediga, kaldudes vulgaarsusesse ning vägivalda. Kardan, et asi on isegi veel hullem, mis puutub paljudesse lastesse, sest keegi ei oska öelda, millise “kräpiga” nad oma mobiiltelefonides kokku puutumas on. Mobiiltelefon on muidugi ammu lakanud olemast lihtsalt “mobla”. Need on hoopis võimsad taskusuurused arvutid, mis on püsiühenduses taevas teab millise meelelahutusega. Püüa sa tänapäeva lapselt tema moblat ehk “lapsehoidjat” ära võtta!
Üks probleem kõige selle juures on, et nähtust-kuuldust võidakse vildakalt aru saada. Minu abikaasale on korduvalt Eestis väidetud, et Ameerikas käib üks pidev sinatamine. Et kõik inimesed Põhja Ameerikas ongi kogu aeg “sinatamas”, kui nad “you” ütlevad. Tegelikult ei tea tänapäeva ameeriklased üldse, mida teietamine ja sinatamine endast kujutada võiks. Selle küsimusega inimesed oma pead ei vaeva. Suur osa tänapäeva eestlastest ei saa neist asjust aga selgesti aru.
Sa võid minna madalaastmelise töötajana esimest korda elus oma kõrge ülemuse – ütleme, et Bill Gates’i juurde – ja loomulikult ütled sa talle “you”, kuna ühtegi teist võimalust inglise keeles enam ei eksisteeri. Seda USAs siis juba umbes kodusõjast saadik, mil “thee” ja thou” kõnepruugist kadusid. Kuid püüa sa Bill Gates’ile “Bill” või USA asepresidendile “Kamala” öelda, kui see inimene pole sulle oma nõusolekut selleks andnud!
Ühendriikides ja teisteski riikides eksisteerib palju viise, kuidas kaudsemalt demonstreerida: “teil on minu arvates madalam staatus kui minul”. Või siis lihtsalt “hoia eemale”.
Eestis trügivad igasugused firmad mulle viimasel ajal ligi, kasutades suulises ja kirjalikus suhtlemises minuga päris pealetükkivalt mu eesnime. Eraettevõtjad tahavad vist, et sellest kujuneks inimesel mingi “warm and fuzzy feeling” ehk lähedane ja sõbralik tunne, kui sa nendega äri ajamas oled ning nende tooteid ja teenuseid ostad. Samal ajal tahavad sotsialistid natukene teise nurga alt, et inimeste vahelised vahed kaoksid ja lõppeks üldse igasugune eristumine. Nii et kui mu siinne teooria paika pidama peaks, on traditsiooniline teietamine sattunud löögi alla nii kapitalistide kui vasakpoolsete kui ka Hollywoodi poolt.
Ilmselt on suhtumine nendesse teemadesse midagi individuaalset. Ühtesid sellised asjad segavad ja teisi ilmselt mitte.
Eestlased näikse olevat minemas justkui ajas tagasi, sest mõisnike hiilgeajal ehk enne ärkamisaega eestlastel perenimesid üldse ei esinenud. Ja kui eesti firmad oma tahtmise lõplikult saavad, kujuneb ka minust umbes nagu ajas tagasi läinuna mitte Jüri Estam, vaid lihtsalt Pääsküla Jüri. Õigemini küll lihtsalt Jüri.
Nõukogude ajal oli sinatamine kolhoosi traktoristide tunnuseks, kuid nüüd populariseerub sinatamine Eestis üldisemalt. Mitte veel sajaprotsendiliselt, kuid ikka.
Meie lähistel Rootsis tehti lõpp teietamisega kuuekümnendatel. Teistes Euroopa riikides – näiteks Saksamaa põhjapoolses osas – kestab teietamine aga endiselt edasi. Kuidas see meie maailmajaos lõplikult “laheneb” on pisut ebaselge, kuna kuuldavasti olevat mõned noored inimesed Rootsis teietamisega uuesti alustanud.
Minu enese puhul pole asi arvamises, et olen kangesti üle teistest inimestest. Tahan lihtsalt ise otsustada, millal ja millises ulatuses ma kedagi enesele lähedale lasen. Sinasõprusest – see mis mu Teise Maailmasõja eel Eestis võrsunud emale niivõrd selge mõiste ja tava oli – tänapäeva noored eestlased vist midagi enam aimata ei oskagi. Erinevalt Facebooki põlvkonnast tundub mulle normaalne olevat, et mul ongi vaid käputäis tõesti lähedasi sõpru, mis eeldab seda, et usaldan neid üksikuid inimesi läbi ja lõhki, lootes sealjuures, et nemad minu suhtes lojaalsed on, nii nagu mina nende suhtes püüan usaldusväärne ja lojaalne olla.
Küsimus on siis paljuski ühe rahva ja selle kultuuri põhiolemuses. Eestlased kuuluvad ju Põhjala rahvaste perre. Nende rahvaste hulgas soomlased on või olid veel alles hiljuti legendaarsed oma napisõnalisuse poolest. Kui soomlase vaikimine sinu jaoks kuidagi ebamugavust esile kutsub, siis on see tegelikult su isiklik probleem! Pesuehtne Rootsi “Svensson” hindab omakorda oma nö privaatset sfääri ja soovib, et teised inimesed sellesse ilma loata sisse ei tungiks. Eestlane ühistranspordis (bussis näiteks) omakorda reeglina ei lärma. Eestisse elama asunud venelasel see-eest esineb sageli kalduvus järjekorras seistes sulle kukile ronida, samal ajal mil eestlane tahab vahemaad hoida. Need põhjamaised iseloomujooned on enam-vähem kõikidel kõnesolevatel rahvastel suuresti ühised, kui jämedaid üldistusi teha.
Pole välistatud, et mitte keegi ei suuda peatada teietamise taandumist sinatamise ees ega takistada eesnimede peale üleminekut Eestis. Kuid nii või teisiti on sellised muutused täheldusväärsed, kui traditsiooniline vahemaa eestlaste vahel peaks olema vähenemas, kui kasvab familiaarne käitumine ja loobutakse koguni respekti ülesnäitamisest. Sellised arengud oleksid olnud varasemate põlvkondade jaoks kujuteldamatud. Seega võib sinatamise-teietamise traditsiooni kardinaalse teistsuguseks kujunemise puhul rääkida meie suure sugukonna puhul lausa eestlaste rahvuskarakteri ehk kollektiivse iseloomu päris arvestatavast muutumisest.
