Palju aastaid tagasi jooksis Ameerikas telereklaam, mis reklaamis valuvaigisteid. Selles esines kuulus näitleja, kes mängis arsti mingis seebifilmis. Reklaamiklipis kujutati seda näitlejat istumas kontoris, ta nägi välja nagu pärisarst, seljas valge kittel ja stetoskoop ümber kaela. Ta naeratas sõbralikult ja ütles otse kaamerasse: „Tere! Ma pole pärisarst, aga ma mängin tohtrit telesarjas. Kõikide valude vastu soovitan ma teil võtta tylenoli!“ Või anacini vms, mis tol ajal moes olid. Tundub, et selline võte – näitleja, kes polegi arst, vaid mängib seda, võib tunduda naeruväärne, kuid see nipp töötas! Ja kaua aastaid!
Ning isegi selle paroodiad stiilis: „Ma ei ole sarimõrvar, aga ma mängin teda telesarjas…“ ilmusid rahva rõõmuks ekraanile. Paistis, et inimestele meeldis mõtelda, et kui sa juba kuskil filmis arsti mängid, siis pead sellest midagi ka tegelikult teadma.
Saku suurhallis mängis möödunud laupäeval rühm näitlejaid poliitilist paroodiat. Etendati parteikongressi. Mõni aeg tagasi oli terve Tallinn täis nende plakateid, millelt võis lugeda, nagu astuks ellu uus poliitiline partei. Eesti ajakirjandus võttis selle mängu kohe omaks. Algul ei saadud aru, kas tegemist on naljaga või oli asi tõsine. Näitlejatest said otsekohe meedia lemmikud, staarid, sest need näitlejad olid enne saanud tuntuks oma erialal, näitlejatena, nad olid mänginud sümpaatseid tegelasi, keda rahvas armastas. Kui kellestki saab uudisteankur, siis tähendab see ka seda, et see inimene näeb telegeeniline välja, ta oskab teksti maha lugeda, aga ta ei pea olema just eriti särava mõistusega. Näidendi mõte oli promoda teatraalset happening´i, kasutades kõiki poliitilise võitluse trikke. Mõte oli piisavalt arukas ja näitas, kui palju meie poliitikud sõltuvad teatraalsetest võtetest, selleks et võita publiku ehk siis valija usaldus ehk hääl.
1995. aastal tahtis kuningriiklane Kalle Kulbok tuua Toompeale valitsema kuninga. Tegemist oli Kuning-riiklaste Parteiga. Sellel parteil oli piisavalt toetajaid, nii et nad said oma esinduse Riigikokku. Kõik teadsid, et kuningriiklased on naljamehed, aga rahvas tahtiski saada nalja. Nüüd ei ole ma üle kümne aasta Kalle Kulbokist midagi kuulnud. Täna teeb minu meelest Keskerakond rahvale nii palju teatrit, et suudab anda igaühe maitsele midagi.
Eesti valijad on tüdinenud samadest poliitikutest, keda nad on juba aastaid näinud. Kõik tahavad midagi uut ja värsket, mis tooks nende ellu tegelikke muutusi. Paistab, nagu oleksid vaid poliitikud süüdi kõiges, mis siin maailmas viltu on. Eesti majandus on sama suur, kui on see näiteks Clevelandis. Kuid süüdistada Clevelandi linnavalitsust maailma majanduslanguses oleks ju naiivne, Eestis aga kiputakse just seda tegema – süüdistama valitsust selles, et kogu maailma majandus on teinud läbi krahhi. Isegi Clintoni administratsiooni kaks väga edukat valitsemisaega ei tähendanud midagi – inimesed tahtsid ikka muutusi, midagi uut, ja demokraadid kaotasid valimistel vabariiklastele.
Poliitikas oodatakse ikka uusi ja värskeid nägusid. Indrek Tarandi fenomenaalne tulemus Euroopa Parlamendi valimistel näitas, et inimesed on valmis isikute otsevalimisteks ja ei taha enam anda oma häält lihtsalt parteile, kui ta ei tea, kes partei liikmetest teda tegelikult esindama hakkab. Poliitilised parteid peavad kõigepealt ise kindlaks tegema, keda nad esindavad, ja siis tegema kõik selleks, et parimal moel oma valijate usaldust täita. Niipea, kui mõni partei tahab saada kõike kõigi jaoks, muutub ta kõigi jaoks kasutuks.
Viido Polikarpus
[email protected]
