Selgus, et 2009 oli Eestis muuseumiaasta, käesolev sai löödud lugemisaastaks ja 2012 tuleb filmiaasta. Vahepeal, 2011. aastal on Tallinn üks Euroopa kultuuripealinnadest (teine on Turu). Üks ironiseeriv minu lähedane lausus: “Ühesõnaga, möödunud aastal tuli muuseumites käia ja tänavu peab lugema.” Põhimõtteliselt küll. Miks mitte? Kui nõnda suunatakse, siis tõotatakse kindlasti midagi head pakkuda.
Kas ma möödunud aastal muuseumides käisin? Piinlik lugu, aga mulle ei meenu, järelikult ei.
Lohutan end sellega, et mul on vähemalt komme alati Tallinna kunstigaleriidesse astuda, kui neist mööda minema satun. Ja kui palju ma möödunud aastal lugesin? Suurte inimeste raamatutest vaid ühe: kanada sõbranna saadetud romaani “River Thieves”, Beothuki esmarahvaste saatusest Newfoundlandi saarel. Seda õhtuti, teist last oodates, et mu inglise keel päris rooste ei läheks. Peale tite sündi olen suutnud vaid luulet lugeda – selliseid kuni minutilisi palasid. Ja loomulikult palju lasteraamatuid. Sealjuures rõõmustan üliväga, et Helga Nõu „Oi, oi, oi, mis juhtus?“ on saanud minu 3-aastase lemmikuks nagu ta on kunagi minu lemmik olnud. Ja tundub, et ülemaailmselt on see paguLASTE lemmik olnud.
Möödunud kevadel võtsin ühel Kunstihoone näituse avamisel julguse rindu ja läksin rääkima Rootsist kohal olevate kirjanike Helga ja Enn Nõuga. Ega mul muud rääkida polnud, kui tutvustada ennast, avaldada austust oma lemmiklasteraamatu autorile ning küsida, miks sellest pole Eestis kordustrükki tehtud, kuna Eestis elavad lapsed on siiani jäänud millestki hirmtoredast ilma. Pr. Nõu seletas, et sellest on olnud korduvalt juttu, kuid kirjastus(ed?) on tahtnud seda välja anda uute illustratsioonidega. „Hullumeelsus! Miks?“ Mis saaks olla täiuslikum ja enam tõetruu kui originaalillustratsioonid (eriti veel autori omad, nagu antud raamatu puhul), kui lapsed on neid niivõrd omaks võtnud? Hiljuti ehmusin, kui nägin raamatupoes, et Ellen Niidu „Pille-Riini lood“ (millest ilmus kolm trükki) on uues kuues: läikiv suurem formaat uue kunstniku joonistustega. Illustratsioonidel ei ole midagi viga, nad lihtsalt ei ole Vive Tolli värvipliiatsi tööd, mis eesti noortele 1971. aastast nii armsaks saanud on. Ma ei saa oma lastele seda uut versiooni soetada, pean vanaraamatu poodi pöörduma. Olen ilmselt vanamoodne ja kipun klammerduma, kuid samas leian, et kirjastused on sellistel puhkudel lastele meeldimise valemist täitsa valesti aru saanud. Ehmusin ka uue, 19. Kalevipoja trüki väljaannet nähes, mõeldes, miks oli kunstnik Andres Talil vaja nii palju vaeva näha? Nüüd pean tõdema, et ka see nägemus on huvitav. Ja ega eelnevate rahvuseepost kujutavate kunstnike, nt Kristjan Raua nägemusi rahva mälust seeläbi pühkida saa.
Mina olen igal juhul lugemisaastast innustunud, kuna see annab võimaluse üritada rohkem lugeda. Näiteks raamat kuus. Või kahe jooksul vähemalt. Olen päris mitu teost lootusrikkalt laenutanud ja lugemata raamatukogusse tagasi viinud. Jõudnud huvitavate elulooraamatute puhul vaid fotode ja nende allkirjadeni. Vast oleks loogilisem luulest teha kukesamm lühijuttudeni. Tegin algust koguga „Tartu rahutused“, mille saabumist oma Pelguranna Raamatukokku ootasin piki-silmi. See on valik jutte 21-lt Tartut ja iseennast Tartust otsivalt autorilt. (Mul on seletamatult sügav Tartu kiindumus.) Meil on siin-kandis nii palju venelasi, et trükisoojade eesti raamatute pärast raamatukogus tavaliselt kaklema ei pea. Mujal räägitakse pikkadest ootejärjekordadest.
Paratamatult peab praegusel ajal üha enam inimestele ja eriti noortele meelde tuletama, et lugemine on nauding. Lühidalt öeldes: lugemisaastat on vaja selleks, et loetaks rohkem. Lugemisaasta toimub kogu Eestis. Samuti väljaspool Eestit asuvates eesti koolides ning ülikoolides, kus õpetatakse eesti keelt. (Toronto Eesti Täienduskoolis toimus hiljuti lugemisvõistlus.) Eesti koolidesse teistes riikides saadetakse esinema kirjanikke ja nende teoseid. 6.-9. maini toimub Tartu kirjandusfestival Prima Vista ja Tallinnas kirjandusfestival Head Read. Täpselt samal ajal, 7. ja 8. mail ka Balti Raamatumess Tallinnas. Väiksematele ja vast omanäolisematelegi üritustele tasub kaasa elada kodulehe www.lugemisaasta.ee kaudu.
New Yorgi Eesti Kultuuripäevadel osalenud said oma silmaga näha läinud aasta 25 kauneimat eesti raamatut ja 5 kauneimat lasteraamatut ning teada võimalustest interneti kaudu olla paremini kursis eesti kirjandusega. Raamatuid saab õnneks tellida arvuti kaudu oma kirjutuslaua tagant, seda nii kauplustest kui kirjastustelt. Möödunud aastast hakkas ka neli korda aastas ilmuma esimene eesti raamatuajakiri “Lugu”. Väikestel on muuseas mudilashommikud Kirjanike Majas Tallinnas, kus igal laupäeval loevad pisikestele tuntud näitlejad või kirjanikud.
Aga kes on need lapsi luulega naerma ajanud vigurimehed? ETV lastesaadete stsenarist Wimberg (31) kirjutab suurtele ka, kuid ta luule elab tihti väikese poisina suviti vanaema juures (Maaaraamat, 2000). Jürgen Rooste (30) on olnud ajalehe Sirp kirjandus- ja tegevtoimetaja ning hetkel toimetab lehe võrguväljaannet. Lisaks on Eesti Kirjanike Liidus projektijuht ja aitab ETV-l teha luulesaadet. (Üks luuletus jõuab autori esitluses eetrisse igal õhtul peale kella 21 uudiseid ja seda juba üle aasta.) Reede õhtuti on ta üks kõnekamaid arvamusavaldajaid Maire Aunaste juhitud saates „Mida teie arvate?“. Kirjanike Liidu esimees, ajakirjanik ja luuletaja Karl Martin Sinijärv (38) on olnud kaheksa aastat ETV kultuurisaate OP! nägu ja sõna. Veenduge mehe ja saate kasust vaimutervisele: kodulehelt www.etv.ee klõksake „Vaata saadete arhiivi“ ja tippige otsigulahtrisse sõna OP! Nii lihtsalt see pungil kultuurilaegas avanebki. Lustakat lugemist!
Riina Kindlam,
Tallinn
