Pärast Vabadussõda said eestlased liiga lühikest aega omariiklust nautida ja selle kujundamisel otsustavat osa mängida. Eesti ala oli enne seda multikultuurne, kolme kohaliku keelega, neile lisandus isoleeritumalt rootsi keele ala. Esimese iseseisvuse ajal katsuti seda reguleerida autonoomiaseaduse kaudu, kusjuures lähtekohaks oli eesti keelega rahvusriik.
Pikaaegne okupatsioon jättis rahvuslikus koostises sügavad jäljed, eriti idapoolse kolonisatsiooni tõttu, mille tulemusi muutis taasiseseisvumine suhteliselt vähesel määral. Kui sakslased sunniti lahkuma aladelt, mida nad olid koloniseerinud aastasadade eest, ei kehtinud see venelaste kohta, kes olid suunatud Eestisse okupatsiooni ajal.
Nad said kasutada võitja oreooli, soovides lisada vabastajate au.
Aja möödudes nõuab see kohalikku lahendust, sest pole tõenäoline, et kolonistide Eestis sündinud järeltulijad, kuigi kiikavad Moskva poole, lahkuksid Venemaale, lähevad pigem läände. Seepärast on üha tugevamalt juttu lõimumisest, kusjuures tunnustatakse multikultuursust ja mõistetakse hukka kitsarinnalist rahvuslust.
Peeter Helme arvab: ”Eesti ajalugu on viimase tuhande aasta vältel kujundanud paljud rahvused ja eestlased pole nende seas sugugi mitte kõige tähtsamal kohal olnud. Sellest mõttest ajendatuna tuleks korjata üles, lihvida ära ja asetada aukohale baltisakslaste vana maksiim maa, mitte rahva teenimisest. Kui me end juba maarahvaks peame, ei tohiks olla raske harjuda arusaamaga, et eestlased pole vastutavad mitte ainult eestlaste, vaid kõigi eest, kes sellel maal elavad. Vastutus tähendab alustuseks aga huvi, sest ei saa vastutada millegi eest, millest mitte midagi ei tea” (Eesti Ekspress 21.02.).
Kas eestlased tõepoolest ei tea midagi venekeelsetest asukatest, kes on juba piisavalt kaua nende kõrval elanud ja pärast eelistatud seisundi kaotamist õigusi nõuavad, tihti unustades, et neil on ka kohustusi oma asukohamaa vastu?
Pikapeale on üha tugevamalt võtmas võimu tendents, mis nõuab eestlaste ajaloo kohandamist globaalse ajalooga, kusjuures domineerivad suurriikide seisukohad. Teoretiseerides saab üle valupunktidest, mis on tabanud väikerahvaid. Ei loe üksikisikute kannatused, sest need võivad rikkuda ilusad teooriad ajaloost, mis oleks kõigile vastuvõetav.
Ühe sellise katse teeb Tallinna ülikooli ajaloo professor Karsten Brüggemann. Kahes artiklis (KesKus 2010/1) püüab ta näidata seda kasu, mida eestlased on saanud Vene impeeriumis ja kuidas nad peaksid kirjutama globaalset ajalugu. Esimeses lähtub ta vanast tõest, et iga ajaloolane on oma ajastu laps, et iga põlvkond kirjutab omaenda maailmapildi alusel uue ajaloo. See kehtib vist ka tema enda kohta? Tsiteerib Paul Ricœuri, kelle arvates ei tohiks professionaalne ajaloolane mineviku üle kohut mõista ja süüdistusi esitada, tema ülesanne on üksnes mõista, otsimata vabandusi. Seejuures tuleb aga arvestada mõistjate taustaga. Idapoolsete võitjate esindajad mõistavad teisiti kui kaotajad, loevad näiteks oma kuritegudest rääkimist, ka faktide esitamist, pahatahtlikuks kriitikaks või isegi laimuks.
Brüggemann rõhutab, et Eesti ajaloo kontekstis on olnud oluline roll suhetel Venemaaga. Tänapäeva kontekst lubaks arvata, et 19. ja 20. sajandi Vene aja peamine tunnusjoon oli “venestus”, mis on mõiste, mida ka üldiselt aktsepteeritakse. Vene impeeriumi seisukohalt oli aga tegemist pigem defensiivse ideoloogiaga, kuna riik pidi kindlustama oma piire. Baltikumi multikultuursest (eestlaste, lätlaste ja baltisaks-laste) perspektiivist tõlgendati seda aga kui agressiivset “venestust”, kuna Aleksander III aegne poliitika ohustas siinsete rahvusrühmade kultuurilisi positsioone. Tõsiseltvõetav ajalookirjutus peaks mõistet “venestus” vältima, kuna see kannab eneses ideoloogilist sisu. Kõiki olulisemaid reforme alates 1880ndate aastate lõpust tuleks aga mõista eelkõige kui vahendit kohaliku kogukonna sidumiseks impeeriumi kui tervikuga. Need, kelle ajalooline mälu kipub piirduma oma rahvusrühma (kurva) ajaloolise kogemusega, üksnes moonutavad möödunut, mis ei tunne riikide ega etnilisi piire. Venemaa järgis ainult teiste tolleaegsete paljurahvuseliste impeeriumide eeskuju.
Varem oli juttu eesti teadlastest, kes eitasid koloniseerimist. Nüüd tuleb lõpetada venestusest rääkimine, sest see oli ainult Vene impeeriumi ja hiljem N. Liidu loomulik poliitika, mida tuleb mõista?
Teises artiklis rõhutab Brüggemann seda kasu, mida eestlased said vene keele abil. Ta ütleb, et rahvusülene lähenemine neutraliseerib piire või koguni tühistab need. Üksnes omaenda piire ületades võime kirjutada ajalugusid, mis on arusaadavad ka teistele.
Brüggemann ei unusta kohalikke aspekte, aga siiski kerkib küsimus: kus on vahe mõistmise ja õigustamise vahel? Külma sõja ajal ”mõistsid” mitmed Lääne filosoofid N. Liitu. Mõned vaatlejad on juba täheldanud, et multikulturism on asendamas marksistliku internatsionalismi ideoloogiat.
Vello Helk
