Savijalakesed tantsivad Lehti Merilole tema sünnipäeva varahommikul Talinna kesklinnas. Arved Plaksi foto
Selle aasta laulu ja tantsupidu algas nagu alati rongkäiguga. Lugesin, et rongkäigus marssis Lauluväljakule tantsurühmade ja laulu- kooride kaupa 47,000 osalejat. Koguneti keskpäeval Vabaduse Väljakule, kust alustasid osalejad lõbusalt oma 5 kilomeetrist teekonda. Alul kulges see mööda Pärnu maanteed ja siis edasi mööda Narva maanteed.
Mulle räägiti, et teel sinna üks vägev proua Portland, Oregonist pani selle paraadi hetkeks seisma. Seda ta ei teinud sihilikult. Ta ei teadnudki, et niisugune asi võis toimuda. Aga kui Savijalakeste rahvatantsurühm jõudis Tallinna Ülikooli ette, peatus rühm ja noored keerasid end paremale poole 90 kraadi, pealtvaatajate suunas.
Miks? Sest seal istus proua Lehti Merilo tee ääres oma ratastoolis. Tantsijad kummardasid ta poole ja tervitasid teda tantsusammudega. Siis keeras rühm endisse suunda ja jätkas teekonda. Mina seda ise ei näinud sest olin rongikäigu lõpus, kuhu pandi Välis-Eesti rühmad.
Sellele episoodi põhjus oli esiteks, et proua Merilol oli teisel juulil ta 90. sünnipäev, ja teiseks, et teda tunnevad palju Eesti rahvatantsijad ja lauljad, kes on osa võtnud Lääneranniku Eesti Päevadest Portlandis. Tema oli üks Portlandi eestlastest, kes majutasid külalisi Eestist, kes olid tulnud pidupäevadele osalema. Peale päevi organiseeriti autokaravane, et külalised näeksid Oregoni vaatamisväärseid kohti. Lääneranniku Eesti päevi peeti lääneranniku linnades iga kahe aasta järgi. Kuna osalevaid linnu on viis, siis iga kümne aasta järel kordusid päevad samas linnas.
Mind võeti kampa 1995, kuigi elasin Seattle’s. Olin vist peamiselt autojuhiks, sest mu tantsuoskusi ei hinnatud just eriti. Eestist tuli Portlandi samaks ajaks 80 inimest: tantsuõpetajad (ERT), lauljad ja nende sponsorid. Just et külalised paigutati kodudesse, oli teguriks, miks loodi jäävaid sõprusi. Lehti majas leidsid aset vist 18 inimest. Nad jaotati igasse tuppa, kus oli mingi magamisvõimalus. Lehti andis paar käsku. Esiteks keegi ei tohi teietada – kõik on „sina“, ja teiseks, kõik löövad kaasa majapidamises. Esimesed, kes hommikul üles ärkasid, pidid hommikusööki valmistama.
Minule leiti koht söögitoas diivanil. Kõrvaltoas, mis oli esik, seal oli Tõnu Lindvet. Enamus rahvast oli juba magama läinud, kui Tõnu kuuldes, et ma olin ebakindel Tuljaku sammudes, andis mulle veel hilja õhtul tantsu tunni! Mõned nimed, mis meelde jäid on Kersti, Piret, Rein, Enn ja Paul.
Ülo Luht oli majutatud mujale, kuid kohtasin teda, kui ta õpetas meie rahvatantse kohalikule rahvale. Mind pandi talle tõlgiks, mis oli huvitav ülesanne, sest mu oma eesti keel oli puudulik. Henn Tiivelit kui ülienergilist tantsuõpetajat kohtasin seal ja veel paljudel hilisematel kohtumistel. Mõlemad olid veel praegugi tegevad viimasel tantsupeol.
Lehti 90. sünnipäev oli 2 juulil. Eelmistel ümmarguste arvudega sünnipäevadel korraldati talle koos Leo Hannibaliga ühised sünnipäevapeod. Need korraldati mitmes üüritud saalis Tallinnas. Arvestades ta tervist ja et Leod ei olnud enam meie hulgas, arvasin, et need toredad sünnipäevad on möödas. Aga ei! Juba kell seitse sünnipäeva varahommikul kuulsime uksekella ja Lehti kutsuti oma korterist tänavale ukse ette, kus teda ootas Savijalakeste rahvatantsu rühm. Ja meile sai osaks tantsu esitus.
See ei olnud kõik, ta sõbrad tulid sellel ja järgneval päeval ta väikesesse korterisse teda õnnitlema. Tuli grupp ja siis, kui uusi juurde tuli, lahkusid varasemad, et ruumi teha. Kahe päeva jooksul lugesin umbes 150 inimest. Tema külalislahkust Portlandis pole unustatud.
Lehti oli Portlandi rahvatantsurühma alustaja 1950. Hiljem võtsid selle ülesande üle ta tütar Liina ja väimees Erik, mida nad teevad tänaseni. Lehti pikaajalisi teeneid tunnustas ka president Kersti Kaljulaid, annetades talle Narvas peetud vabariigi aastapäeval Valgetähe viienda klassi teenemärgi. Sellest võis juba varem lugeda selle ajalehe veergudel.
Tervist ja õnne sulle, Lehti!
Arved Plaks
