Marju Rink-Abel, Iivi Zajedova ja rahvastikuminister Riina Solman Vabaduse platsi mälestussündmusel. Foto: ERR
ERKÜ esimehe Marju Rink-Abeli kõne Tallinnas Vabaduse platsil suurpõgenemise 75. aastapäeva mälestussündmusel
Lugupeetud peaminister Jüri Ratas, rahvastikuminister Riina Solman, külalised ja kaaseestlased.
Tervitan teid Ülemaailmse Eesti Kesknõugkogu nimel, kes on tänase mälestamise korraldaja. Eriti tänan ÜEKNi aseesimeest Iivi Zajedovat, kes oli peakorraldaja meie poolt. Toon teile tervitusi Ameerika eestlastelt ja Eesti Rahvuskomiteelt Ühendriikides, USA eestlaste keskorganisatsioonilt, keda mina ka esindan.
Tänane mälestamine on minule eriti südamelähedane, sest siitsamast Tallinnast lahkusid minu vanemad 22. septembril 1944. Nad lahkusid selleks, et oma elu päästa, sest nad olid näinud kolleegide kadumist ja küüditamist, vabaduse kaotust ning üldist hirmu esimese Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal. Siis nad pääsesid eluga, aga olles Tartu ülikooli vilistlased, nad uskusid, et teist korda nii ei lähe. Nendel oli tõesti nii, et “minna ei taha, kuid jääda ei saa”. Kindel usk oli, et nad tulevad varsti tagasi, siis kui sõda on läbi.
Suure põgenemise mälestusõhtul 19. septembril Vabaduse platsil. ÜEKN esindajad ja Eesti valitsuse liikmed asetasid Vabadussambale pärjad. Fotod: Kärt Ulman / VES
Aga saatus läks teisiti. Taganeva Saksa armee autodes said mu vanemad lõpuks Saksamaale, vene lennukite rünnakute eest tee peal tihti kraavides käinud. Saksamaal tuli ühest paigast teise liikuda, vahel põgenedes pealetungiva vene armee eest, vahel suunatud põgenikelaagritesse, kus võis valitseda toidupuudus ja rasked elamistingimused. Elu jäi seisma mitmeks aastaks. Selgus, et kodumaale enam tagasi minna ei saa. Aga kuhu siis sai minna? Saksamaa oli sõjast purustatud ja pidi oma enda rahva heaolu eest hoolitsema. Sõja lõpus oli umbes 33,000 eestlast Saksamaal.
Ameerikasse alaliseks pääsemise võimalus oli algul väga väike seni, kuni Ameerika otsustas sisse lasta põgenikke juunis 1948. a. Sellega sai umbes 20,000 eestlast ümber asuda Ühendriikidesse, kaasa arvatud minu vanemad ja mina, kes olin Saksamaal sündinud.
Eestlaste esimene mure oli muidugi töö ja kodu soetamine, kuid peatselt tekkisid juba eesti seltsid, kogudused, koolid ja majad, laulukoorid ja rahvatantsurühmad. Juba 1952. a., vaevalt kolm aastat peale esimeste pagulaste saabumist, loodi Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides keskorganisatsioonina, et koordineerida välisvõitlust Eesti vabastamiseks.
See välisvõitlus ei lõppenud siis, kui Eesti uuesti vabaks sai aastal 1991, see juba 39 aastat kestnud võitlus, vaid kestis edasi, kuni Eesti sai NATO liikmeks ja vene väed olid Eestist ära viidud. See on teada, et ilma Ameerika Ühendriikide toetuseta see ei oleks juhtunud. Tänu just eestlaste ja baltlaste ja nende liitlaste lobitööle sai see teoks, sest üksmeel NATO laiendamise suhtes ei valitsenud USAs.
Ja ma kinnitan teile, et põgenike järeltulijad USAs ikka hoiavad Eesti nime ja heaolu oma südames. Meie teame, et oht idast pole kadunud ja me peame edasi võitlust Ameerika valitsuse ja Kongressi koridorides, et kindlustada Ameerika toetust, kui seda oleks jälle vaja.
Hoiame ülal eesti keelt ja kultuuri ja austame seda põlvkonda – enamus kellest on juba lahkunud siit maailmast – tänu kellele oleme suutnud eestlust hoida. Mälestame neid, kes põgenemise teekonnal surid, anname au nendele kes põgenesid ja olles kaugel kodumaalt, Eestit kunagi ei unustanud.