Eesti on ajaloo kestel olnud paljude võõrvõimude tallermaa ja võtnud vastu sisserändajaid, kes suurelt osalt aja jooksul assimileerusid. See kehtib eriti maapiirkondade kohta, linnades valitses kaua saksastumise tendents. Kooselu oli üldiselt normaalne, kõigil oli ühiskonnas oma koht, millest oli raske välja murda.
Lõuna-Eestis veedetud lapsepõlvest mäletan eriti venelasi. Esimeste Varstu mälestuste hulgas on minu enda tants harmoonika saatel, mida mängis venelane, keda kutsusin lapsekeeles Kudatoss (kuda idjoš). 6-aastaselt kolisin Tsooru, kus meie naabriks olid kaks Setumaa peret. Minu mängukaaslasteks said Vassili ja Dimitri, kelle kaudu tutvusin naiivsevõitu õigeusklike kommetega, näiteks ikooni kinnikatmisega paastu ajal – et Jumal ei näeks patustamist!
Teise naabritalu kõrvalmajas elas läti päevatöölise pere, kelle poeg käis Võru gümnaasiumis, õpetas mulle malet.Talle kaotades sain ise hea malekooli. Oli tubli eestlane, kelle põgenemistee viis Kanadasse, kus tema nimi, Erich Kalmar, on tuntud, oli notar ja Välis-Eesti Maleliidu esimees.
Peipsi äärest tulid kausisetud, kes aitasid ka lahti saada nartsudest. Talvel käisid linaropsijad, kes ei osanud eesti keelt, nendega ajas asju maailmasõja läbi teinud isa, mul polnud nendega asja.
Tolleaegsesse ühiskonda kuulusid ka juudid, kes peamiselt elasid linnades. Minu lapsepõlve talu külastasid juudid-harjuskid, kes müüsid niiti-nõelu ja muud kribu-krabu. Vahel ööbisid ka meie pool, sõid küll omaette, olid lahked vastama laste tihti rumalatele küsimustele.
Kui 1938. aastal läksin Võrru kooli, oli esimene elukoht juudi majas, ühes ärklitoas, kust avanes vaade juutide palvemajale, mida külastati eriti laupäeval. Alumisel korrusel elas noor juudi pere kenade punapäiste põngerjatega. Oli mitu juudi äri, meie koolis ka juudi õpilasi. See kõik kuulus loomulikult igapäevase elu juurde.
Võrus oli ka saksa kool, mille õpilasi tundsime vormimütsi järgi. Kontakti ei olnud, ka mitte tülitsemist. Mõned koolivennad elasid kohalike sakslaste juures, mis aitas neid saksa keele õppimisel. Et meie saksa keele õpetaja oli sakslane, samuti kohalik pastor, kes andis meile usuõpetust, selgus meile alles 1939. aastal, kui Hitler oma kaasmaalased tagasi kutsus.
Normaalse elu pööras pea peale N.Liidu okupatsioon 1940. aastal. Tuttavast kausisetust sai miilits, ühes lähedases talus koduväiks olnud endine loodearmeelane viidi ära ja kadus jäljetult.
1941. aasta küüditamine tabas raskelt ka juute. Võrust küüditati peale minu elumaja omaniku, suurima riidekaupmehe pere ka üks vabrikant ja ärimees abikaasaga. Nimekirjas oli veel poeg abikaasa ja ämmaga, aga neid ei küüditatud, sest poeg oli asendamatu julgeoleku teenistuses.
Küüditatud juutidel oli suhteliselt õnne, eriti kui nad elasid üle, sest nad pääsesid hukkamisest Saksa okupatsiooni ajal. Paljud rändasid pärast seda välja Iisraeli, ei unustanud aga oma kibedaid kogemusi. Nende hulka kuulub Jakob Kaplan, kes küüditati 13-aastasena koos perega Tartust. Põgenes tagasi 1946, tegi läbi nõukogude sõjaväeteenistuse, aga demobiliseerimisepäeval arreteeriti ja küüditati teist korda 1951. aastal Narõmi. Mõned tema mälestuskillud on kogutud raamatusse ”Aruanne. Mõned päevad ühe Tartu juudi elus” (2001).
Meie kirjavahetuses ilmneb tema selge eestimeelsus. Vabadussõja võidusamba kohta ütleb ta, et eks eestlastel võisid olla lahkhelid – eestlane on loomult individualist (tuletab meelde juute: kus on koos kaks juuti, seal on vähemalt kolm arvamust), aga kuna see on püstitatud, võib ainult aukartust ja rõõmu tunda selle üle. Kaplan lõpetab: ”Mida kaugemale meie elame/jõuame Vabadussõjast ja ka loeme materjale ajavahemikust 1918/19 -1940, seda selgemalt näeme, et Vabadussõda kinkis kõigile sel alal elavatele inimväärse elu, ja mul on selge 100%, et kui poleks Eesti kaitseväe hiilgavat võitu, poleks täna ei Eesti riiki ega rahvast (tuletagem meelde ingerlasi).”
Kaplan kirjeldab ka Tartu juudi kooli. Pärast punaokupatsiooni keelati ära heebrea keel, olevat kodanluse ja kleerikute keel, juudi keelest kärbiti osa tähti. Pärast sõda likvideeriti juudi kirjastused, teatrid ja teised asutused, mitmed kultuuritegelased arreteeriti ja lõpuks mõrvati. Natside tapatalgute paikadel ei tohtinud kasutada sõna ”juudid”, mälestusmärkidel olid vaid ”nõukogude kodanikud”. Kaplan lisab, et üle terve Venemaa hävitasid punatimukad Esimese maailmasõja sõjaväekalmistud. Konstateerib, et tänapäev võib leida Esimese maailmasõja tsaarisõdurite kalmistut Prantsusmaal, aga mitte endises ”Tööliste-talupoegade paradiisis”, kus muidu samad ”inglikesed” tiirlevad.
1940. aastal Eesti neelanud N. Liit deklareeris kõlavalt oma internatsionalismi, ent osutus hoopis rahvustevaenulikuks riigivõimuvormiks,mille läbi kannatasid nii juudid,sakslased kui venelased ise.
Vello Helk
