Nädalaleht Vaba Eesti Sõna (VES) on (loodetavasti) oodatud külaline paljudes siinsetes eesti kodudes. Kes aga kogu selle VESi ümber käiva ajakirjandusliku tegevuse juures silmapaistmatult tagaplaanile jääma kipub, on lehte välja andev kirjastus The Nordic Press, Incorporated (TNP).
Stardipauk kostis 18. jaanuaril 1949, mil “vanad eestlased”, kes olid uue kirjastuse algkapitali kokku kogunud, registreerisid TNP New Yorgi osariigis. Kulus küll veel ligemale pool aastat enne, kui “Vaba Eesti Sõna” esimene number 11. juunil 1949 trükikojast ilmus.
VES taga seisab kirjastus, ja kirjastuse taga omakorda selle aktsionärid. Ilma aktsiaomaniketa ja ilma inimesteta, kes eestikeelse nädalalehe idee 70 aasta eest välja haudusid ja teostasid, poleks olemas meie toimetust, talitust ega pikkade traditsioonidega ajalehte. VES kui kogukonna sidepidamisvahend on alati kujutanud endast midagi enamat kui mingi juhuslikult ettesattuv ajaleht.
TNP esimeste aktsionäride sekka kuulus palju eesti meremehi. Pole vaja erilist ettekujutusvõime, et mõista, kui oluline üks Vaba Eesti Sõna tellimus meremehele olla võis, kes tundis ookeani kündes puudust oma kodumaast ja kaasmaalastest. Iga end vähegi eestlaseks pidav mees või naine, kes on teeninud USA kaitseväes, kus sa asud samuti sageli kaugel kodunt, kaasmaalastest äralõigatuna, teab, milline tõeline väärtus Vaba Eesti Sõna värskel numbril olla võib.
Tänapäeval elame me muidugi vahepeal kõvasti muutunud “internetiseeritud” maailmas, kuid see ei tähenda, et VESi traditsiooniline paberversioon poleks siiski oodatud paljude lehetellijate poolt. Eriti puutub see vanematesse inimestesse, kellest kõik ei tarvitse arvutitega nö “sina peal” olla. TNP “produkt” pole pelgalt ajaleht. VES kujutab endast ühe kogu mandri eestlaste massiteabevahendit, kui kasutada üht peent väljendust.
Alguses tulenes nõudmine eestikeelse nädalalehe järele vägagi praktilistest vajadustest
Nordic Pressile alusepanejad eesotsas August Waldmaniga pidid olema hea taibuga tulevikuennustajad, sest 1949. aasta alguseks ei olnud suur eesti põgenike tulv USAsse Euroopast üldse veel saabuma hakanud. 1947. aastal näiteks oli Ühendriikidesse sisse rännanud vaid 184 eesti põgenikust immigranti ja järgmisel aastal pärast seda vaid veidi rohkem, 225 inimest. USA Kongress oli, tõsi küll, 1948. aasta suvel võtnud vastu “displaced persons” seaduse, mis avas väravad kahesaja tuhande DP laagrites pikki kuid ja isegi aastaid aega parajaks teinud ja teadmatuses elanud inimese Ameerikasse pääsemiseks legaalsel alusel. Diipiide kirju seltskond tervikuna ei koosnenud muidugi kaugeltki vaid eestlastest. Nii või teisiti: Nordic Pressi rajajatel pidi olema olnud hea võime arvestada juba ette uute saabujate eluliste vajadustega.
Euroopas olid tegelikult miljonid inimesed kodutuks jäänud “tänu” kahele totalitaarsele ja imperialistlike ambitsioonidega suurriigile, õigemini siis Hitlerile ja Stalinile. Erinevalt nendest tuhandetest eestlastest, kes olid saanud varjupaiga Rootsi riigilt juba aastal 1944, istus viis aastat hiljem vähemalt sama suur kontingent oma eesti kodudest enamlaste või siis õigemini vene punaste poolt välja aetud poliitilisi põgenikke ikka veel Saksamaal oma kohvrite ja kompsude otsas. USA sisserännuvõimalused avanesid meile tõepoolest aastal 1949, mil Ühendriikidesse saabus 1,840 eesti soost põgenikku. Järgmisel aastal pärast seda see arv peaaegu kolmekordistus. See eestlaste tulv kestis veel viiekümnendate aastate keskpaigani, aeglustudes küll juba mõnevõrra 1953. aastal.
50ndad olid värskelt Ameerikasse saabunud eestlaste jaoks jalge allasaamise aastad, millele järgnes koolide, organisatsioonide ja igasuguste tegevusgruppide loomise periood. Nende faaside kannul jõudis kohale ka ameerika eestlaste elude stabiliseerumine. Käivitusid loomulikult ka assimileerumise ning amerikaniseerumise protsessid. Kogu selle aja vältel on TNP ja meie ajalehe tegevtegijate pere oma kogukonda teenida püüdnud. Elame ju sümbioosis lugejatega, olles tänulikud oma ustavatele tellijatele.
Oma läkituses VES publikule lehe esimeses numbris kirjutas legendaarne maapaos “rinnet hoidnud” Eesti diplomaat Johannes Kaiv: “Juba peaaegu kümme aastat on Eesti vaba sõna ülal peetud väljaspool kodumaad.
Oli aastaid, kus ainukeseks väikeseks vabaduse tõrvikuks oli New Yorgis ilmuv “Meie Tee… “Vaba Eesti Sõna” nädalalehena seisab Ameerikas suure ülesande ees, tiivustada meid meie võitluses ja kanda eesti vaimu üle Ameerika mandri, kus me ka iganes ei viibiks.”
Ülemaailmse Eesti Ühingu esimees Johannes Markus tervitas omakorda: “Praeguse eestlaste uue ümberrändamise ajal Ameerikasse, kus sajad ja tuhanded eestlased endale uued kodud loovad, annab teravalt tunda ajalehe puudumine, mis kaasa elaks selle eestlaste ümberasustamisprotsessiga väljaspool Euroopat. Mitteküllaldane kohaliku keele tundmine on üks uustulnukate muredest. (Uus) nädalaleht peab kõrvaldama selle raskuse, andes värskeid poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kohalikke teateid eesti keeles. Kõige tähtsamaks ülesandeks eestikeelsele lehele aga jääb vaimse ja rahvusliku kontakti alalhoidmine”. Markus juhtis tähelepanu Ameerikasse sisserändavate eestlaste tulevasele geograafilisele killustatusele, kuna saabutakse sagedasti üksikute peredena mitmetesse osariikidesse. “Need on lühidalt need kaalutlused, mis Ülemaailmset Eesti Ühingut (ÜEÜ) mõjutasid algatama uue Eesti nädalalehe väljaandmise mõtet.”
Oleme aastatega sedavõrd ära harjunud Vaba Eesti Sõna nimevormiga, et me ei tarvitse seda fraasi enam iga kord sõna-sõnalt võtta. Ent TNP loojad, nende hulgas tollal juba ilmuva kuukirja “Meie Tee” toimetuse pere, ÜEÜ ja N.Y.E. Haridusseltsi liikmed, mõistsid oma missiooni tähtsust küll. Nad naelutasid kohe alguses paika järgmise: “Vaba Eesti sõna pole ajalehena äriline ettevõte, mille peasihiks on laialdane müük-levik”. Aktsionärid-algatajad soovisid esmajoones täita “neid kõrgeid ülesandeid, mida meilt ootavad Kodu-Eesti ja mittevabad eestlased.” Vaba Eesti Sõnast pidi teiste asjade hulgas saama heade ideede sõelumisvahend ja – olles neid ka sõelunud – parimad neist ka teostama. Ei olnud mingit kahtlust selle suhtes, et lehe orientatsioon peab olema rahvuslik ja totalitarismivastane. Selleks oli põhjust. VES esimese numbri esiküljel seisis verd tarretama panevalt rasvaste tähtedega pealkiri: “SUURKÜÜDITAMINE EESTIS – jälle veerevad rongitäied eestlastega
Siberi poole”. Pole midagi
imestada, kui lehe rajajad
oma pöördumises kirjutasid:
“Ainult üks võidab, Vabadus.
Aga tema eest tuleb
võidelda. Vabaduse ideedefrondil
seisavad vabadustarmastavad
rahvad, kus ka
eestlastel on oma väike, aga
oluline rindelõik.“
ÜEÜ Vanematekogu esimees
Karl Robert Pusta tähendas
sealjuures tabavalt:
“Lehe asukoht Ühendriikides,
momendil maailma poliitika
keskuses, lisab kohustuse
jälgida ja kommenteerida
kõiki sündmusi, mis võiksid
otseselt või kaudselt
riivata või soodustada Eesti
rahva ja eestlaste saatust.” Ja
E.V. Saks Montrealist kirjutas
oma tervituses, et Vaba
Eesti Sõna peab inimestesse
usku sisendama.
VES esimesi neljaleheküljelisi
numbreid sirvides on
selgesti tajutav, et TNP esimese
ajutise juhatuse liikmetel
(Jacob Madison, abiesimees
– August Salony,
laekur – August Waldman,
abilaekur – Mihkel Allik ja
sekretär – Adolph Lell) ja
lehe töötajaskonnal polnud
alguses kerge. Teiste asjade
hulgas kurdetakse ausameelselt
ka rahaliste vahendite
vähesuse üle.
Tolleaaegne Ameerika,
ameerika eestlaskond ja
VES olid praegusest
teistsugused
1950. aastaks on leht juba
kenasti kosunud, olles saanud
kaheksaleheküljeliseks
ning on oma formaadi ning
vajaliku niši selleks ajaks
üles leidnud. Ka tellijad
mõistavad regulaarselt koju
saabuva sidepidamisvahendi
väärtust.
Lehe ammuste koltunud
numbritega tutvudes meenub
meile selline algaastate
Ameerika eestlaskond, mille
liikmed käivad inglise keele
kursustel New Yorgi Eesti
Majas ja kus veel iganes.
Lehe tellimus 1949. a. juunis
maksab 3 dollarit aasta lõpuni.
Üksiknumbri hind on
15 senti. Lehes kuulutatakse
töökohti palgaga 30 dollarit
nädalas. N.Y.E. Haridusselts
teatab 3. juulil korraldatavast
Uustulnukate õhtust. VESis
ilmub kirju selle kohta, kuidas
Ameerikasse saabunute
käsi käib. Näiteks raske töö
kohta ühes Mississippi talundis,
kus tuleb palava päikese
all pika kõblaga umbrohtu
hävitada. Seal pidavat olud
nii hirmsad olema, et eestlaste
hulgas on isegi surmajuhtumeid
esinenud. Teised teatavad
aga, et on ühes Connecticuti
talus ollakse eluga
väga rahul. Sõja armid pole
aga veel päriselt paranenud.
1949. a. 6. augusti numbris
ilmub näiteks omaste ja
sõprade otsimise rubriik 22
isiku või pere nimedega.
Tänapäeva Vaba Eesti Sõna
erineb seega tublisti tolleaegsest
VESist, kuid mitte
täiesti kardinaalselt. 70 aastaga
on palju vett merre voolanud.
Paljud algusaastate
lehetellijad magavad nüüd
viimast und erinevatel USA
kalmistutel. Toimetaja Harald
Raudsepp on samuti
mullatoidul ega kirjuta enam
tuliseid kommunismivastaseid
juhtkirjasid. Eesti on
uuesti iseseisvaks saanud ja
ajad on muutunud.
Ent mida rohkem asjad
muutuvad, seda rohkem nad
võivad ka endisteks jääda.
Vaba Eesti Sõna täidab endiselt
oma rolli sidepidajana
ja sidusainena. Rootsis, kus
sealset Eesti Päevalehe paberväljaannet
sellest aastast
alates enam ei ilmu, on
paljud vanemad inimesed
lausa hädas, sest nende ainsaks
infovahendeiks on nüüd
kas sõprade telefonikõned
või see informatsioon, mida
sa Stockholmi Eesti Maja
teadetetahvlil nägema juhtud.
Ent Rootsi eestlaskond
elab ju pillutatuna üle maa.
Ja kui tihti sa pealinna vanurina
seda Eesti Maja ikka külastada
suvatsed või suudad,
eriti talvel? On juba seda
juhtunud, et eestlased Rootsis
pole saanud teavet eelseisva
matusetalituse kohta
paberlehe puudumisel adekvaatselt
levitada.
Asume 70 aastat hiljem
tõsiste valikute ees
2019 on Nordic Pressi kui
firma ja Vaba Eesti Sõna kui
ajalehe juubeliaasta. Seega
üks kolmekordne elagu!
TNP aktsionärid ja Ameerika
eestlaskond seisavad aga
keeruliste küsimuste ees.
Vähemalt osa lehelugejatest
pole hädas sellega, et nad
inglise keelt ei oska. Hoopis
on nende eesti keel veidi
roostes. Oleme jõudnud tagasi
alguspunkti, kus nappis
rahalisi vahendeid nädalalehe
väljaandmiseks pikas
perspektiivis. On saabumas
aeg teha Shakespeare’like
otsuseid: et kas olla või mitte
olla? Ja kui olla, siis kuidas?
Niisiis teatame kavatsusest
TNP ja VES 70. juubelit
rõõmsalt ja korralikult tähistada
koos lehetellijate seltskonnaga!
Samas nõuab süvenev
kitsikus meilt ka pea
murdmist ja eksistentsiaalsete
otsuste langetamist mitte
liig-kauges tulevikus. Seda,
kui tahame, et Vaba Eesti
Sõna mingisugusel kujul ka
edaspidi püsima jääks!
Jüri Estam, The Nordic Press, Inc, juhatuse liige