Kala-asendaja sensor kala moodi välja ei näe, aga töö teeb ära, kinnitavad biorobootikud. Fotod: Stanislav Moshkov
Rahvusvaheline töörühm Tallinna tehnikaülikoolist lõi elektroonilised seadmed – sensorid –, et analüüsida kalade ja teiste veeloomade ellujäämisvõimalusi paisudest, tammidest ning hüdroelektrijaama turbiinidest läbi ujumisel. Eesmärk on vähendada sarnaseid ekstreemseid katseid eluskaladega. Sensorid visati vette Keila-Joal.
Elektroonilised sensorid on projekteeritud ja ehitatud Eestis, Tallinna tehnikaülikoolis. Keila juga on nende testimiseks suurepärane: kivid, rägastikud, järsk langus ja kiire vool.
Kasutades teadmisi, kuidas kalad tunnetavad vee voolamist enda ümber, ehitasid TTÜ biorobootika teadlased sensorid, et vähendada Euroopa Liidus katseid elusate kaladega. Võib isegi öelda, et selles valdkonnas tehakse ajalugu.
„Sensori väljatöötamisega alustasime 2013. aastal, seega on see olnud päris pikk protsess. See on nagu kala, aga samas pole ka, on tugevam,“ sõnab projekti üks eestvedajatest, TTÜ biorobootika keskuse teadur Jeffrey Andrew Tuhtan, kui näitab vidinat, mida võiks nimetada kalaasendajaks. See on valmistatud vastupidavast polükarbonaadist ega purune.
Selliste katsetega saadud uut infot kasutatakse, et reguleerida hüdroelektrijaamade tööd, tagamaks kaladele ohutut allavoolumigratsiooni, mille ajal läbitakse tihti elektrijaamade turbiine.
VES/Õhtuleht