Rahvas säilitab oma uskumused folklooris, kõige enam rahvajuttudes. Muinasjuttudes lendavad järved ära, et karistada ahneid külaelanikke, metsad kaovad äkki öösel ja ei tule kunagi tagasi. Puud nõuavad austust andamite näol ja maa sisse tekkinud aukudesse tuleb poetada münte.
Tuhala nõiakaev on üks nendest. Tuhala karstiala on umbes kolm tuhat aastat vana. Sinna voolab sisse viisteist maa-alust jõge, mida inimese silm ei näe. Märtsi lõpul–aprilli algul külastab nõiakaevu eriti palju turiste, sest siis hakkab kaev vett üles ajama ja ujutab üle kogu maa-ala. See juhtub siis, kui liigne vesi Mahtra soos täitub maa-aluse jõe veega ja voolav vesi püüab põgeneda kaevu kaudu. Sel ajal voolab viis tuhat liitrit vett sekundis Tuhala kaevust läbi ja paneb selle keema. See juhtub lühikese aja jooksul ja mitte igal aastal. Üks kohalik legend räägib, et keemise ajal nõiad vihtlevad maa-aluses saunas. Pole ime, et 2012. aastal hääletas rahvas Tuhala nõiakaevu kõige atraktiivsemaks loodusnähtuseks Eestis.
Turiste kogu maailmas tõmbavad niisugused erilised nähtused, mida kuskil mujal ei kohta. Maailm on neid täis ja paljud alles ootavad avastamist.
Lumeinimese otsimine on üldtuntud. Sellest tehakse telesaateid, on olemas ka terve organisatsioon, mis kannab nime Lumeinimese maade otsijate organisatsioon, nad korraldavad kogu aasta vältel lausa ekspeditsioone Lumeinimese radadel.
Septembris aga korraldavad Loch Nessi maratoni korraldajad maratoni, pakkudes 75 000 dollarit sellele, kes teeb selfie, millel ta on koos Loch Nessiga. Kogu Šotimaa promob seda müütilist koletist.
Kanadal on oma versioon – nende koletis elab Okanaga järves. Ja ka seda käib jahtimas suur arv turiste.
Ameerikas Floridas on jällegi oma elukas, Skunkahv ehk Tõhkahv. Ta on nagu Lumeinimene – tohutu suure kerega, aga haiseb kohutavalt. Sellest ka tema nimi.
Jalutades oma kahe koeraga metsas, nagu ma igal hommikul ja õhtul teen, sattusin ma huvitavale jäljele ja ma hakkasin endale ette kujutama, millega võib siin tegu olla – Eesti oma Lumeinimene! Midagi Jersey kuradi laadset, kellest ma oma lapsepõlves Lõuna – New Jerseys elades nii palju kuulsin!
Ma olen kindel, et Võrumaa väärib ka oma lugu, mis turiste kohale tõmbaks, sest ainult motokrossist jääb väheks. Siis tuleks siia turistid Tartust, Tallinnast, Pärnust, aga ka kaugetest maadest! Üks möirgav ja kole elukas võiks ka siinsetes metsades ju eluneda.
Igatahes tegin ma selle ulmelise olendi jalajäljest pildi ja panin kõrvale võrdluseks oma nr. 45 jalajälje. Otsustage ise.
Loodetavasti mu lugu levib nagu tulekahi ja tõmbab siia turiste ligi. Ehk on varsti tuhanded turistid Võrus turismiinfopunktis järjekorras, et tulla seda ilmaimet vaatama. Nad broneerivad endale hotellides toad ja täidavad söögikohad.
Loodame!
Viido Polikarpus
Autori foto
