Valimiste lähenedes on Eestis puhkenud vilgas võiduralli riigireformi ettepanekute üle, mis meenutab kohati tuntud lauluringmängu, et otsi aga kohta, kus sa saad ja lükka teine sisse.
Või siis õhupallimängu, kus ühed osalejad pilluvad õhku üha värvilisemaid palle, teised lasevad palle nõelatorkega puruks.
Presidendi kärajatel võttis riigireformi teema taas tõsisemalt ette advokaat Jüri Raidla, kes on kirjutanud sel teemal juba vähemasti viis aastat. Seekord tegi ta paar konkreetset ettepanekut: esiteks luua peaministri alluvusse strateegiakeskus ja anda peaministrile riigi pikaajalise peastrateegi institutsionaalne staatus, teiseks ohjeldada riiki ja ühiskonda ahistavat õigusloomet: „Peaministrist saaks sellise muudatuse kaudu institutsionaalne tegija.
Mis aga kõige tähtsam – Eesti riik ja ühiskond saaks pikemaajalise mõtestatud tegevuskava, mis on pikem kui üks valimistsükkel ning mis oleks haiguskindlam päevapoliitiliste tõmbetuulte suhtes.
Põhiseadus võimaldab peaministri institutsionaliseerimist ja tema tegevuse ümberkorraldamist kõne all oleval viisil. Ka on põhjendamatud hirmud, justkui võiks peaminister institutsionaliseerimise kaudu muutuda autokraadiks, kelle üle parlamentaarne kontroll väheneb ja mureneb,“ kirjutab Jüri Raidla.
Idee sümpaatsusele vaatamata tekib küsimus, kuidas saame kindlad olla, et riigi peastrateegiks ülendatud tugevam peaminister allub miskipärast paremini ja paindlikumalt parlamentaalsele korrale, kui senised märksa nõrgemas õiguslikus positsioonis olnud peaministrid suutsid muuta Riigikogu järkjärgult valitsuse kummitempliks?
Muidugi vajab Eesti pikemaajalist mõtestatud tegevuskava, mis oleks pikem kui üks valimistsükkel ning oleks püsivam päevapoliitiliste tõmbetuulte suhtes, kuid enne peaksime endalt küsima, mis kasu on olnud neist arvukatest (ja kohati üpris tarkadest) arengukavadest, mida mitmed asutused ja mõttekojad on seni kokku kirjutanud?
Kas ja kui palju neid on tegelikult arvestatud ja ellu rakendatud? Kas pole põhihäda mitte strateegiate ja strateegide puuduses (praegugi on ju riigikantselei juures olemas strateegiabüroo), vaid selles, et teooria (strateegilised ideed) ja poliitiline praktika ei puutu kokku või kui, siis kohtuvad vaid teooriakonverentsidel, mitte poliitiliste otsuste tegemisel?
Õigusloome ohjeldamise ettepanek pani mind küll lausa vakatama: kui juba Eesti põhiseaduse loomise juures olnud kogenud jurist leiab, et meie tänane õigusloome ahistab riiki ja ühiskonda ning kirjutab vajadusest seda ohjeldada, siis oleme küll end paarikümne aastaga karmilt kahvlisse bürokratiseerinud.
Riigireformi ideed on küll jõudnud mitmete erakondade valimisprogrammidesse, kõige konkreetsemalt ja sisulisemalt Vabaerakonna ja IRLi nägemustesse. Lisaks tuli endine peaminister Mart Laar, kes ei kandideeri neil valimistel, äsja välja oma konkreetsete riigireformi ettepanekutega (Äripäev, 20.01.2015, – vt käesolev VES 3. lk). Mitmed neist langevad pea sõnasõnalt kokku Vabaerakonna programmiliste teesidega: võtta võim erakondadelt tagasi, vähendada tuntavalt erakondade rahastamist riigieelarvest, seada erakondade valimiskulutustele lagi.
Laar soovib lõpetada maksumaksjate raha kasutamise valimiskampaanias, keelustades kolm kuud enne valimisi omavalitsuste teavituskampaaniad. Keskerakond on näiteks kuritarvitanud 2012-2014 oma erakonna reklaamide peale suure hulga maksumaksja raha, nagu tuvastas äsja Riigikontroll ja erakondade rahastamise järelevalve komisjon, kuid jätkab seda ikka tänaseni.
Lisaks kordab Laar juba väga kaua ja hästi marineeritud ideed, et analoogselt europarlamendi valimistega seada ka riigikogu valimistel sisse avatud nimekirjad, nii et ka üldnimekirjas otsustaks riigikogusse saamise mitte erakonnakontori, vaid valijate tahe. Aega võttis, aga aru sai – paraku alles siis, kui ise enam võimul pole. See on ju esimene ja elementaarseim vahend inimeste poliitikast võõrandumise ravimisel. Praegustest võimuerakondadest ei paista ühelgi sellist arusaamisvõimet tekkinud olevat.
Ametnike armeelt võimu tagasivõtmiseks teeb Laar ettepaneku vähendada ministrite ja ministeeriumite arvu nelja võrra, jättes targu täpsustamata, millistest ministeeriumitest tuleks loobuda. Bürokraatiaaparaati soovitab ta kärpida esialgu 15%, likvideerida (palju tülisid ja korruptsioonikahtlusi tekitanud) riigiettevõtete nõukogud ning teised ministrite poolt määratavad nõukogud. Lõpuks soovitab Laar lõpetada ettevõtluse vaenamine ning koormamine täiendavate aruandlustega. Kui juba mitmekordne endine peaminister, kelle esimesel valitsusajal Eesti tegi otsustava pöörde sotsialistlikust käsumajandusest vabasse ettevõtlusmaailma, leiab, et ettevõtluse vaenamine on üks tänase Eesti riigi põhihädasid, mis tuleb lõpetada, siis oleme ikka tõesti jõudnud punkti, kust nii enam edasi minna ei saa, ei või, ei tohi. Valimised peavad tooma otsustava muutuse.
Presidendi kärajatel esitas kirjanik Tõnu Õnnepalu visiooni sellest, kuidas talle naeratas 2031. aasta kevadel loosiõnn: „…osutusin oma ealissoolisest grupist väljavalituks ja sain kolm kuud osaleda meie auväärt Senati töös. Töö on seal küll tasuta, aga äärmiselt huvitav. /—/Arutasime seal kõiki otsuste eelnõusid ülima elavusega ja kui otsuste kinnitamise päev kätte jõudis, oli see tõesti, nagu öeldakse, osalusdemokraatia pidupäev. Soovitaksin seda kogemust kõigile.“ Ilus idealistlik, ent eluvõõras nägemus, mis meenutab paari aasta tagust Rahvakogu kogemust, ehkki selles osalejaile maksti kinni vähemasti sõidukulud. Mäletan oma Riigikogu nõunikuna töötamise ajast (1999-2003), kuidas esimesed kuud kulusid vastvalitud saadikutel elementaarseks kohanemiseks ja varasema seadusandlusega kurssi saamiseks. Sisuline töö sai alata alles teisel poolaastal. Poliitiliste otsuste kvaliteet ei tohiks sõltuda juhuslikust loosiõnnest ega kellegi majanduslikust võimekusest või võimetusest töötada kolm kuud tasuta. Rohkem osalusdemokraatiat vajame kindlasti, aga mitte juhusliku õnneloosiga, mis annab enamasti tühja pileti.
Kirjanik on skeptiline nii paljude ajakirjanike, aga ka kirjanike poliitikasse mineku suhtes, kirjutades: „See on vaimu kõige suurem illusioon — et ta on konverteeritav vääring. Ta on vääring vaid seni, kuni ta jääb suveräänseks, kuni ta ennast ei konverteeri.“ Ma arvan risti vastupidi – mida rohkem vaimuinimesi osaleb poliitikas, seda parem Eestile. Kirjanike roll oli suur siis, kui oma iseseisvust taastasime, nüüd on taas aeg, kus panetunud Võim vajab rohkem vabastavat Vaimu.
Sirje Kiin
