Rajaleidjate gaidlipkonna ridades sai aastaid lauldud Toronto Peetri kiriku keldris peetud koonduste lõpetuseks: "…Ent tihtigi rajad on kivised ja öös on vaid virvatuled. Me aimame valguse sädemeid, taas helgivad virmalised, taas helgivad virmalised.." Mäletan, et ei saanud täpselt aru, kus algab virvatuli ja kus virmaline ehk mis nende vahe täpselt olla võis. Hiljem selgus, et virmalised näitasid end ka Kotkajärve kohal, aga virvatulesid keegi matka ajal ei maininud. Tunnetasin, et see on midagi müstilist ja natuke õudsat; äkki vaimud?
Eesti keele seletav sõnaraamat kirjutab: virvatuli – mudase veekogu kohal soogaasist tekkida võiv nõrk valgus, sootuluke; eksitav tuli, pettetuli. Virvatulesid arvati põlevat peidetud varanduste kohal. Nt: "Laugaste kohal värelevad virvatuled", piltlikult: "Linna virvatulede lummus peibutab maanoori". Kirjanik Herta Laipaik (1921-2008), kelle loomingus annavad tooni "folkhorror'i" sugemetega kunstmuistendid on kirjutanud: "Ka ümberringi õitsesid mülgastel virvatuled, tõusid, leegitsesid heledalt, vajusid tagasi ja kustusid."
2. jaanikuul kogesin minagi lõpuks virvatulede õitsemist mülgastel mu ümber – päise päeva ajal. Valgete tulukestena helendasid õied sookailu kerajate puhmade pindadel (siravale päiksele vaatamata või just tänu sellele?) ja tupp-villpeade (Hare's-tail cottongrass, Tussock cottongrass, Sheathed cottonsedge kasvab samuti Põhja-Ameerika Lähis-Artika turbapinnasel) lambavilla-tutid vaheldusid tuhmist säravvalgeni. Kanarbikuliste (heather) sugukonda, rododendroni perekonda kuuluv SOOKAIL on rododendroni sarnane kääbuspõõsas. Sünnimaa Kanada peale paneb alati mõtlema tema ingliskeelne nimi Labrador tea, kuid tegelikult on kahel sõsarliigil märkmimisväärne vahe. Põhja Kanadas, Alaskal ja Gröönimaal kasvav Bog Labrador tea (Rhododendron groenlandicum) on olnud ammu sealsete pärismaalaste rahvameditsiini osa, kuid Eestis kasvav Marsh Labrador tea, Northern Labrador tea või ka wild rosemary (Rhododendron tomentosum) tõmmist ei maksa juua; see on mürgine ning isegi taime tugev lõhn peletab paljusid. Ka see liik kasvab Põhja-Ameerikas.
Suhteliselt miniatuursel rabamaastikul on kõik natuke nihkes ja ebamaine. Rasketes tingimustes, happelises veerohkes keskkonnas sirgunud imelapsed. Siis hakkas kägu kukkuma. Paras aeg rääkida noortele (1 eel-hundu, 3 hundut ja 1 skaut) käo vastutustundetust käitumisest perekasvatuse vallas. Käo kukkumine kostus laudteele, millel matkasime veel mitu korda ja pärimise peale ütlesid hundud, et tegemist on ööbikuga… Meelde on jäänud, et kui keegi kuulus hõikab, siis on see ööbik.
Kirevaim kuulsus, keda nägime oli orhidee, eestikeeli KÄPALINE (naljakas nimi tuleneb taime juuremugula kujust). Prisked, lillasäbruliste õitega, mida hoobilt raamatuta määratleda ei osanud. Eestis kasvab 36 liiki käpalisi ja ainuüksi nende nimed õigustavad looduskaitse all olemist: nt. lõhnav käoraamat, jumalakäpp, kahelehine käokeel (ka ööviiul, ööneitsi, öökuninganna), kaunis kuldking, kuradi-sõrmkäpp, kõdu-koralljuur, neiuvaip, roomav öövilge, väike käopõll…
Tänu loodust kirjeldavatele tahvlitele saime teada, et suured, jalad vees kasvavad "oblikad" ongi (mittesöödavad) jõgioblikas ja vesioblikas, mida vanarahvas soolatüügaste raviks olla kasutanud. Hiidoblikad kasvasid muuseas allikast suubuvas ojas. See oli võluallikas (seda on nad ju tegelikult kõik), mis teatas oma olemasolust just siis, kui ühed tüdrukud oma ainsa joogipudeliga olid tahtmatult karusammalt jootnud. Oli väga kuum päev, harjumatult varajane kuumus Eesti jaoks. Õnneks oli imekombel sääski vähe ja rahvast ka. Kas kõik olid tõesti juba aiamaal või rannas?
Pääsküla rabarada kogesin elus esmakordselt 1. mail, nüüd taas kuu aega hiljem ning ootan juba järgmiste aastaaegade üllatusi. See on tõeline pärl. Kui varem oli midagi sarnast kogetud Lahemaa rahvuspargis Viru rabas ja unistatud Soomaa ja Karula rahvusparkide külastustest, siis nüüd saab 20 minutiga pealinna (Nõmme) oma ürgsesse loodusesse. Laudtee on kõiksugu liikumisvahendite, k.a. lapsevankri-, ratastooli- ja kõndimisraamisõbralik ja kui kummik hõõruma hakkab, on seal isegi mõnus paljajalu seigelda.
Riina Kindlam,
Tallinn