Eksport määrab suures osas ära, kui palju rahva jõukus aja jooksul kasvab. Piltlikult kirjeldas seda mulle üks ettevõtja, kes ise ekspordiga tegeleb. Ta tõi näiteks teeklaasi. Tee on klaasis soe senikaua, kuni väljast valatakse kuuma vett peale, aga kui teed klaasis lihtsalt lusikaga ringi keerutada, siis tee hoopis jahtub.
Me peame vaatama kõigepealt ekspordisektori jaotust. Statistika puhul peab arvestama, et nüüd arvestatakse ekspordi hulka ka reeksport ehk Eestisse toodavad tooted, mis on mõeldud edasi viimiseks teistesse riikidesse. Selliselt viiakse palju tooteid Eestist Venemaale ja Lätti.
Eesti eksport läheb riikide lõikes tähtsuse järjekorras Rootsi, Soome, Lätti, Venemaale, Leetu, Saksamaale, Norrasse, Hollandisse ja Ameerika Ühendriikidesse.
Vt. tabel!
Tabel 1. Eesti eksport 2015. aastal.
Eksport, eurot Osatähtsus koguekspordis, %
Riigid kokku 11 628 795 572 100
Rootsi 2 184 614 287 18,79
Soome 1 860 726 786 16,00
Läti 1 203 010 411 10,35
Venemaa 774 237 722 6,66
Leedu 679 106 503 5,84
Saksamaa 607 840 478 5,2
Norra 480 715 521 4,13
Holland 374 846 841 3,22
USA 363 531 474 3,13
Taani 334 666 302 2,88
Suurbritannia 327 243 566 2,81
Allikas: Statistikaamet
Statistikaameti teadur Riina Kerner toob Statistikaameti leheküljel välja, et tänapäeval ekspordivad ettevõtted järjest enam kaupu koos teenustega.
Teenuseid eksporditakse nii eraldi „tootena“ kui ka kaupadele lisanduva uue väärtuse näol (töötlemine, transportimine vms). Kui teenuste osatähtsus Eesti SKP-s on ligikaudu 60%, siis teenuste eksport moodustab umbes veerandi Eesti koguekspordist.
Riigi väliskaubanduses on kaupu ja teenuseid järjest keerulisem teineteisest eristada. Näiteks kui välismaa ettevõte müüb Venemaale kaupu Eesti vahelao kaudu, siis luuakse Eestis kaupadele lisandväärtust vaid lao- ja transporditeenust osutades. Saab öelda, et Eesti ekspordib teenuseid ning eelnevalt imporditud kaupadele lisandus vaid teatud osa kauba väärtusest. Samas kajastatakse kaubavahetuse arvestuses nii sisse- kui ka väljaveos kogu kaupade väärtust. Selline lähenemine ning arvestus suurendab oluliselt kogu kaubavahetuse mahtu.
Eesti ekspordi takistused
Mis on Eesti ekspordimahtude kasvu peamised takistused? Esiteks ei ole meil väga palju tööjõudu juurde võtta keerulisemate töötleva tööstuse jaoks vajalike tööde tegemiseks. Mitmed metalli- ja puidutööstuse ettevõtjad räägivad, et üheks oluliseks probleemiks tootmismahtude kasvatamisel on oskustööjõu puudus. Esiteks lähevad meie helgemad pead õppima gümnaasiumidesse ning hiljem ülikoolidesse ning tootmise peale tööle sealt enam tavaliselt ei tulda. Palgataseme vahe ülikooli lõpetanud ja kutsekooli lõpetanud õpilase vahel on ligikaudu kaks korda, kutsekooli lõpetanu kahjuks.
Kutsekoolidest tuleb küll häid töötajaid, kuid nendest kõikidele tootjatele ei jätku. Samuti on probleemiks see, et kutsekoolidest tulijaid peavad ettevõtjad veel oma ettevõtte tarbeks ümber õpetama või täiendõpet andma. Ning siin on jälle töötajate motiveerimise küsimus, kas töötajad on valmis täiendõpet vastu võtma? Teiselt poolt läheb palju tööjõudu edasi tööle ka Soome. Seal on palgad ja töötingimused paremad kui Eestis.
Eestis on probleemiks omatoodangu vähesus, mis aitaks rohkem kallima lisandväärtusega tooteid valmistada ja müüa. Ekspordivõimekus on meil tekkinud eelkõige allhanketöödel elektroonika-, metalli-, puidu-, plasti-, rõiva- ja jalatsitööstuses. Seal, kus on vaja teatud tööde tegemise oskust, küllaldast paindlikkust suhteliselt väikeste tootepartiide tootmisel ning suhteliselt madalat palgataset. Veel kümme aastat tagasi oli Eesti suurim eksportöör soomlaste Elcoteqi tehas, mis pani kokku mobiiltelefone, viimastel aastatel on suurim eksportöör olnud Ericsson Eesti, mille tehases pannakse kokku telekommunikatsiooni võrguseadmeid.
Viimastel aastatel on Eestis oluliseks tegevusalaks kasvanud ka IT-sektor, kuid selles harus on paljud Eesti ettevõtjad asutanud firmad välismaale, nii et ekspordistatistikast nende tegevus tihti läbi ei jookse.
Kui rääkida teenuste sektorist, siis olulised on sadamate kaubalaadimise- ja –lossimise teenused ning Tallinki reisijatevedu. Samuti on paljud välisettevõtted teatud tugiteenused, nagu näiteks raamatupidamise ja lihtsama finantskontrolli, toonud Eestisse. Ka paljud kõnekeskuse teenused on välismaalt Eestisse toodud. Eesti kasuks räägib siin meie suhteliselt haritud rahvastik, hea keelteoskus ning madal palgatase.
Ekspordi võimalused
Omatoodangu osakaalu tõstmiseks tootmises oleks tarvis rohkem panustada tootearendusse, kuid see võtab palju aega ja ressurssi. Kui vaadata põhjanaabrite poole, siis ka nende Marimekko rõivabrändil ning Iittala köögiserviisidel läks aastakümneid aega, enne kui nad said ülemaailmse tuntuse. Rahvusvaheline tuntus tuleb ühelt poolt läbi turunduse, kuid teiselt poolt läbi selle, et suudad oma tootega olla aastakümneid turul, pakkudes kõrget kvaliteeti. Kuna enamus Eesti firmasid on 1990-ndatel ja 2000-ndatel sisuliselt nullist alustanud, siis traditsioonide tekitamisega läheb veel aega.
Võibolla just nüüd toodetakse Eestis selliseid rõivaid või kööginõusid, mille tõttu mõned Eesti kaubamärgid saavutavad rahvusvahelise tuntuse kümne aasta pärast?
Miks on oma kaubamärgi väljaarendamiseks tehtud investeeringul pikka tasuvusaeg? Esiteks pead panema aega ja raha toote väljaarendamisse, teiseks pead looma tootmisvõimalused, mis on tihti väga kapitalimahukad ning kolmandaks pead investeerima toote turundusse ja müügitegevusse.
Lihtsam on tegeleda kaupade vahendamisega, kui nende väljamõtlemise ja tootmisega. Kaupade vahendamisel võid kaks esimest sammu vahelt ära jätta ning panustada vaid kolmandasse tegevusse – turundus ja müük.
Mis puudutab turundust ja müüki, siis need on järjekordsed nõrgad kohad, kus meil Eestis puuduvad pikaajalised traditsioonid. Sellest kõneleb eestlaste seas levinud ütlus, et „hea toode müüb ennast ise.“ Kui Nõukogude ajal läks kõik poes müügil olev väga lihtsalt ostjatele kaubaks, sest kaupa oli vähe, siis turumajanduslikus ühiskonnas on teisiti. Kaubavalik on tohutu suur ning väga raske on inimesi panna enda varasemaid ostuharjumusi muutma.
Seetõttu on ka Eesti kaupadel väga raske välisturgudele pääseda, lihtsam oleks müüa sellist toodangut, mida toodetakse juba tuntud brändi all.
Nii et tootmise osas saabki läbi murda vaid mõne eriti innovaatilise tootega, millel on inimeste seas vajadus, kuid mis ei ole veel eriti laialt levima hakanud. Vastasel juhul on tegemist lihtsalt hinna vähempakkumisega või siis allhanketööga. Kui rõhuda lihtsalt mõne ilusa disainitoote peale, siis selle kiirelt tuntuks tegemine võtab nii palju rahalist ressurssi, mida ühelgi Eesti noorel ettevõttel ei ole. Tootedisaini vallas püsib vaid ootus, et ajaga Eesti ettevõtjate jõukus kasvab, nii et nad saavad vastu pidada ka viie või kuue aasta jooksul, et erinevad ideed edukalt realiseeruksid rahvusvahelisel turul.
Rait Kondor,
Kodumaa Kapitali Hoiulaenuühistu juhatuse esimees
Järgneb
