Vastuseks hr. Marti Väärtnõu igati põhendatud murele piirileppe küsimuses (Nõmme Sõnumid 6. sept 2013) kirjutab välisminister Urmas Paet, et „Eesti ja Venemaa vajavad selgelt fikseeritud riigipiiri“ (Nõmme Sõnumid 20 sept. 2013).
Riigipiiri vajalikkuses ei kahtle keegi. Samuti ei vaidle vist keegi vastu väitele „mida vähem meil on Venemaaga lahtisi ja lahendamata suuri küsimusi, seda parem.“
Hr. Paeti selgitused uue piirilepingu vajadusest pole aga kuigi veenvad ega paku midagi uut, vaid kajastavad kõigi, ükskõik millisesse parteisse kuuluvate riigikogu ja valitsuse liikmete seisukohta, kes selle lepingu heaks on kiitnud.
Meie minevikku meenutades kõlab küll veidi iroonilisena väide, et „selgelt paika pandud ja maha märgitud piir on oluline jugeolekut kindlustav faktor“ ja mõttearendus: „See et praegu teostab Eesti oma suveräänsust kontrolljooneni ja mitte riigipiirijooneni sisaldab võimalikke julgeolekuriske …. seega on meie selge tulevikku suunatud huvi ka julgeolekuline huvi, et riigipiir Venemaaga oleks õiguslikult määratletud.“
Väga konstruktiivne on muidugi mõte komisjoni loomisest, mis kontrolljoone riigipiiriks muutmisel selle korralikult välja ehitaks ja „kes paneb piiri juba looduses täpselt paika.“ Eks ta seal paigas on ka praegu, aga välisministrile teeb muret „et praegune ajutine lahendus on töötanud rahuolukorras, ei pruugi tähendada, et see töötaks ka keerulisemates olukordades.“ Keerulisema olukorra all mõistab välisminister vist sõda? Kas „õiguslikult reguleeritud riigipiir“ on kunagi ajaloos olnud ründavale poolele tõkkeks? Kui heita pilku praegu toimuvale manöövrile Zapad, kas tunneksime ennast siis julgemalt, kui „komisjon oleks pannud paika demarkatsioonijoone“ ja „piir oleks korralikult väljaehitatud“?
Et „tänase Eesti ülesanne on kindlustada oma tulevikku“ on vastuvaidlematult õige. Aga milline seos selle ülesandega on kõne all oleval piirilepingul, vajaks küll sisulist selgitust. Ilukõnelises lauses „Selgelt fikseeritud piiri olemasolu pole võimalik alahinnata ei julgeoleku ega majanduspoliitiliselt“, on seda mõju vist küll ülehinnatud mitte ainult julgeoleku, vaid ka majanduse osas: Lätit ja Leedut jonnitab Venemaa peale piirilepingu kinnitamist sama edukalt kui enne seda.
Kõige vaieldavam selles artiklis on aga lause: “Piirilepete jõustumine on normaalne areng, mitte meile kellegi poolt peale surutud toiming“.
Kui nii, miks on siis meie idapiir seal, kus see praegu on? Kuidagi ei õigusta seda ka mõttemõlgutus: “Kui Venemaa huvi oma piiri õiguslikult kindlustada ja meie huvi oma piiri õiguslikult kindlustada langevad kokku, siis see ongi ainus võimalik alus läbirääkimisteks ja tulemusteni jõudmiseks“
Meie huvid ei lange ju kokku ja ka läbirääkimisi ju pole! Ei muuda ju piiri meile ebasoodne paigutus mingil määral sobivamaks välisministri väide, et „lepingute tekst on täienenud selge kinnitusega, et lepinguga reguleeritakse eranditult riigipiiri puudutavaid küsimusi.“ Sellele vaatamata surub vene pool peale oma nõudmist tema poolt paika pandud kontrolljoon õiguslikuks piiriks muuta. Ja sedagi tema poolt heaks kiidetud väljendustega.
Ei tea kas lugupeetud välisministril on võimalik oma väiteid õigustada. Küll leiduvad ametlikule, sisutühjale ilukõnele mitte sobivad vastused minu aastatel 1993-1999 avaldatud artiklites, mis minu raamatus „Pimesikumäng“ (1999) on paigutatud peatükki „Eesti piirid vastu Vene müüri“ Ja minu raamatus „Vabaduse varjus“ (2012) trükitud ilmumata jäänud artiklis „Jääb nii nagu pikk ütles.“
Võibolla oleme tõesti sunnitud piirilepinguga nõustuma. Aga väita, et „tegu on kõige avalikumate läbirääkimistega, milles välisministeerium kunagi osalenud“ tundub küll liialdusena ja varju heitmisena poliitikutele, kes neis läbirääkimistes enne ja nüüd osa on etendanud.
Kui me ei taha, et meie järeltulijad tänapäevaseid poliitikuid lühinägelikeks olupoliitikuteks või isegi võõra võimu käsilasteks peaksid, on tingimata vajalik avalikustada milliste ähvardustega meie riigile ja rahvale (või ka poliitikutele personaalselt) on Venemaa saavutanud nii kassikullakarvalise heakskiidu meile täiesti sobimatu piirijoone õiguslikuks piiriks muutvale lepingule.
P.S. Eilse (23. sept) „Postimehe“ juhtkirja viimasest lausest „…poliitikat ei tehta maailmas enam saja aasta taguste võtetega“ on ilmselt üks sõna välja jäänud: „ei tehta enam ainult saja aasta taguste võtetega“. Tehakse küll, ja mitte ainult saja aasta taguste, vaid igipõliste võtetega.
24. september 2013
Olaf Imelik
