Taani poliitik Per Stig Møller arutleb ühes arvamusartiklis demokraatia probleemide üle, leides, et demokraatia on lihtsalt korralik viis lahendada probleeme ja erimeelsusi, toetudes debatis vastastikusele respektile, kuid kuidas saab see toime leppimatuse, terrorismi ja vägivallaga (Berlingske 23.11.)? Ta viitab Luksemburgi peaminister Jean-Claude Junckerile, kes kord Euroopa Liidu kohtunmisel ütles: ”Me kõik teame, mida teha, aga ka, et kui me seda teeme, langevad meie valitsused“. Nii see tundub minevat, kui enim kriisist tabatud valitsused katsuvad alustada hädavajalikke reforme. Kas saab demokraatia hakkama sügavate ja pikaajaliste kriisidega?
Pärast Venemaa ja Austria-Ungari kaotust I maailmasõjas tekkis palju uusi riike, kes olid alguses demokraatlikud. Majanduskriisi tagajärjel 1930. aasta ringis läks kõigis peale Tšehhoslovakkia võim üle ühele tugevale juhtisikule, süüdlasteks said demokraatlikud poliitikud.
Sel kevadel koputas minevik uksele. Ühes uuringus leiti, et 11% taanlastest, 33% rootslastest ja rohkem kui 40% kodanikest uutes demokraatiates võivad demokraatia asemel hästi ette kujutada tugevat juhti. Vaatleme normaalselt demokraatiat parima valitsusvormina. Kas oleme jõudnud lõppu? Seda ei arvanud isegi Francis Fukuyama, kui ta 1992. aastal kuulutas ajaloo lõppu. Kestva majandusliku liberalisemi fiasko tagajärjel võis tekkida autoritaarse valitsusvormi variant. Teise hädaohuna näeb ta islami fundamentalismi taassündi. Need hoiatused on juba aktuaalsed. Kriisis kannatada saanud Lõuna-Euroopa riikide kodanikud protestivad reformide vastu. Kas meie demokraatiad on suutelised lahendama kriise reformidega, mis mõjutavad kõiki? Kas oleme jõudnud punkti, kus populism rajab tee tehnokraatlikule autoritaarsele valitsemisvormile? Kas on nüüd nii palju neid, kes on nii sõltuvad avalikest kassadest, et pole enam võimalik reformeerida meie ühiskonda ja piirata avaliku sektori osakaalu, muuta ülekanded ja saneerida majandust?
Mitmed Euroopa heaoluriigid on juba ületanud piiri, milles enam kui 50% on avalikus teenistuses või elavad ülekannetest. Kas see enamus hääletab oma palga vähendamise poolt? Kui mitte, siis peavad maksud tõusma ja erasektor kahanema kahjustades eksportsissetulekuid, maksude laekumist ja sellega just heaoluühiskonda. Kui see halveneb, kuna kassa on tühi nagu Lõuna-Euroopas, tekivad veelgi suuremad demokraatia kriisid. Seepärast on reformid hädavajalikud, aga kuidas, millal – ja millal on juba liiga hilja? See on praegune soomülgas, milles siplevad Euroopa demokraatiad.
Demokraatiale avaldab suurt mõju ka kommunikatsioonitehnoloogia enormne ja kiire areng.
Varem lugesime uudiseid ja arutlusi ajalehtedest, siis oli aega järelemõtlemiseks. Nüüd saame sama teleri kaudu, milles pole aega süvenemiseks. Kiri apelleerib ratsionaalsusele, liikuvad pildid emotsionaalsusele. Emotsionaalsed valijad põhjustavad valimistel suuri võnkumisi. Seepärast on mõnel poliitikul äkki suur edu, mida ta võib sama kiiresti kaotada. Sama kehtib ka parteide kohta. Meedial on suur mõju, äkki kerkib esile mõni teema, mille kohta on raske kiiret seisukohta võtta. Pole aega järelemõtlemiseks ja kaovad proportsioonid. Meedia nõuab tegutsemist, ja otsekohe! Kui sul pole lahendust, oled diskvalifitseeritud viivituse tõttu! Sel kombel võib kaduda demokraatia juhitavus. Kirjakunsti leiutamisest alates on valitsusvormid muutunud seoses põhiliste muutustega meie kommunikatsioonis ja informatsiooni saamises. Nii on suur tähtsus kodanliku demokraatia sünnis kiire rotatsioonpressi leiutamisel 18. sajandi lõpul. See võimaldas trükkida suure tiraažiga odavaid ajalehti, mis panid piiri Euroopa kuningate ainuvalitsusele. Aga mis juhtub nüüd seoses interneti, twitteri, wikileaksi ja muuga? Kunagi varem pole olnud võimalik hankida nii ruttu nii palju infomatsiooni, aga samal ajal pole kunagi nii paljud teadnud nii vähe paljudest asjadest, kuna teadmise hulk kogu aeg kasvab. Meie ühiskond killustub.
Killustumist suurendab sisseränd, muutes rahvastiku koostist. Kuidas saada toime väljakutsega islami fundamentalismilt, mis mitte ainult ei aseta ennast väljapoole kultuurilist ühiskonda, vaid nõuab kohaliku kultuuri muutumist. Meie ühiskond on kolme jalaga tool, jalad on demokraatia, vaba turg ja õigusriik. Kui saetakse ainult üks jalg maha, kukub tool – ja kogu ühiskond. Tänapäeval on piisavalt väljakutseid meie demokraatiale ja palju põhjust kaaluda oma tulevikku ja seda uuendada, et see jääks pidama. Sest ühtegi neist probleemidest, millega tuleb tegelda, ei lahendata paremini mõne teise seni proovitud süsteemi poolt. Demokraatia tegutseb tavaliselt hilja, aga kui me ei tegutse ise, tegutsevad teised meie eest. Kui me ise ei hüppa, tõukavad meid teised.
Vello Helk
