Tänapäeva jõulukombestiku juurde kuulub kindlasti jõuluturg. Pildil Tallinna jõuluturg Raekoja platsil, mis oma ilu ja hubasusega on ka korduvalt välismeediasse jõudnud. Foto: Kärt Ulman / VES
Vanadele eestlastele olid jõulud ehk talvistepühad kõige olulisem püha, mis kestsid toomapäevast kolmekuningapäevani. 25.-27. detsembrit loetakse eraldi jõulupühadeks; nendele eelnenud 24. detsembrit ehk jõuluõhtut peeti aga kogu jõuluaja tähtsaimaks päevaks.
Jõulupühad tähistavad talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule. Samuti oli jõuluajal oodata külla esivanemate hingi. Sellest, mida inimene jõuluajal tegi, arvati sõltuvat tema ja ta majapidamise hea käekäik järgmisel aastal.
Jõuluaegseid kombetalitusi ja traditsioone oli mitmeid, alates kodu korrastamisest ja kaunistamisest kuni jõulumängudeni, kuid üks kõige enim ettevalmistusi nõudnud asjadest oli ikkagi jõululaud, täpselt nagu see on oluline ka tänapäeval. Söögiga oli seotud mitmeid tähtsaid rituaale. Et aga pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult alustada.
Jõulusöögid
Jõuluaja kohta oli uskumus, et peres, kus ei valmistata jõuluroogasid, pole järgmisel aastal midagi head loota. Kui muul ajal anti liha jaopärast, siis jõuluajal võis süüa liha nii palju, kui iganes taheti. Pereema sundis talurahvast sööma 9 või 12 korda, nii loodeti saada suvel head viljakasvu ja rohket loomade sigivust. Söögikord ei tähendanud kere täisparkimist, piisas ka mõnest suutäiest. Kui mõni toidupala kukkus laua alla, ei tohtinud seda üles võtta ja üldse ei tohtinud jõuluajal laua ja voodi alla valgust näidata ega sinna vaadata.
Jõuluks tapeti siga ja seetõttu olid olulised erinevad sealihast, -verest jm valmistatud road. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valgevorstid (tangust ja sibulast), mujal verivorstid. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes. Jõulujoogiks valmistati õlut ehk jõulukahi. Eristaatuses oli jõululeib.
Jõululeib
Usuti, et jõululeib kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele. Jõululeibade ahjust väljavõtmisel jälgiti, kas koorik on lahti või lõhki küpsenud või leib ilus. Kõik rikked märkisid, et perest on keegi lahkumas. Jõululeiva kõrval valmistati ka eriline pätsike ehk nn jõuluorikas, mõnikord torgati sellesse viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks. Erilist jõuluorikat ei puututud, tihtipeale viidi see uuel aastal viljasalve ning jagati karjalaskepäeval loomadele ja inimestele. See komme on osalt edasi kandunud ka tänapäeva: viime loomadele pühade ajal metsa süüa.
9 maagilist jõulutava
Toit jäi kogu jõuluööks lauale seisma, et koju käima tulevad esivanemad oma osa saaksid.
Jõuluaeg oli sobilik aeg ennustamiseks.
Oli veel komme elutoas öö otsa tuld üleval pidada, sest päike vajas sel pimedal ajal toetust ning abi.
Kindlasti käidi kirikus jõulujumalateenistusel. Siis oli Jeesus Kristuse sünnipäev.
Jõuluööl või esimesel jõulupühal visati soola kaevu ja esimesena pidi kaevule minema meesterahvas. Öösel ei soovitatud kaevu juurde minna, sest usuti, et kaevul käivad sel ajal surnud.
Tööriistade puhul kanti hoolt, et nad oleksid talu piires oma tavalisel kohal, ulualla toodud. Lagedal olevad sõiduriistad pöörati küljeli, vokid ja õmblusmasinad kaeti kinni.
Aknad tuli kinni katta, et kurjad jõud, surnud ja haldjad aknast sisse ei vaataks. Eeskätt on kardetud kuradit, vanapaganat, vaimusid, kuid ka surnuid ja kodukäijaid ehk külmkingasid ja teisi olendeid.
Tõrjeks kurja vastu pandi raudesemeid lauta või talli, tõmmati rist laudauksele, suitsutati kariloomi. Rist tehti peaaegu kõigile esemetele, seal hulgas leivale, toitudele, loomadele ja viljale ning samuti ka tööriistadele. See kaitses kurja vastu.
Teinekord toodi põhud tuppa, pandi need põrandale ja toodi kukk. Siis võttis iga noor neiu pihutäie teri ja kelle juurde kukk esimesena läks, see pidavat saama kõige varem mehele.
Koostas: lmkeskus.ee
Allikad: BERTA, Tapa muuseum, Wikipedia
