Setu lapsed Obinitsa kalmistul. Foto: Viido Polikarpus
Möödunud nädala kõige kuumemal päeval veetsin ma väga huvitava päeva kalmistul. Sõitsime Heliga Obinitsa surnuaiapühale.
Setud järgivad vene õigeusu traditsioone. Kui Eesti oli okupeeritud ja luteri usu kirikutes oli elu peaaegu seismas, siis ehitasid setud uusi puukirikuid. Kuna päeval seda teha ei saanud, siis ehitati ööpimeduse varjus. Kui ametnikud kiriku päeval lammutasid, siis ehitati see uuesti üles järgmisel õhtul.
Kuid see, mis teeb setudest erilised inimesed, ei ole mitte nii palju religioon kui nende pärimuskultuur. Setud mäletavad iidseid traditsioone, rahvalaule, muinasjutte, tantse ja rituaale paremini kui teised piirkonnad. Eesti kirjandusmuuseumis on talletatud tuhandeid setu laule. Paljud neist on viis tuhat aastat vanad. On neid teadlasi, kes kinnitavad, et setud on kõige vanemad asukad Euroopas – nad ei ole osalenud üheski migratsiooniliikumises. Kuni 1950ndate aastateni tehti põllutööd koos lauldes.
Veel kahekümnenda sajandi alguses toodi salajastel rituaalidel vereohvreid Pekole – täiskasvanud mehed võitlesid, kuni veri oli väljas. Tänapäeval on elavas traditsioonis komme kummardada surnud esivanemate poole. Esivanemate haudadel on kombeks süüa ning juua. Enne lahkumist tuleb jätta toitu ja jooki ka hauale kadunukeste jaoks.
Minu naine Heli on setu. Nii nagu mulle on räägitud, kannab seda edasi naisliin. Kui su ema on setu, aga isa ei ole, siis sa ei ole setu, kui sa ei ole naine. Kui oled aga naine, siis oled setu. Uku Suviste ei ole setu, sest tema isa Raivo Suviste ei ole setu, aga ta ema Heli on. Aga Uku nooremad õed Inge ja Eva Maria on setud.
Igatahes helistas Heli mulle ja teatas, et tema ema vana hea sõber, setu Liia Kaska, keda teatakse tema viinamarjakasvanduse järgi, kutsus Helit Obinitsa kalmistupühale.
Jõudsime kohale ja pidime auto parkima mitu kilomeetrit eemale, sest autosid oli nii palju ja tihedasti üksteise vastu pargitud. Astusime kirikusse. Heli süütas küünla ja pragas minuga, et ma tegin pilti. Vastasin talle, et ma olen küll agnostik, aga kasvatatud üles luterlasena. Ootasin, et kirikus hakkab nüüd välku lööma, aga õnneks olid jumalal muud asjad meeles.
Heli kirikus. Foto: Viido Polikarpus
Surnuaiapühal kohtasime paljusid sõpru, samuti setusid, nagu Kuno Kerge ema Allit ja isa Bennot, aga ka Kaska peret, kes pakkusid meile oma suurepäraseid viinamarju ja parimat kringlit, mida ma kunagi olen saanud. Kalmistu oli täis elurõõmsat naeru, söödi ja joodi ning lapsed mängisid hauasammaste vahel peitust. Ma nautisin selle päeva olemust, midagi sellist ei olnud ma kunagi surnuaial näinud.
Kalmistul laudlinade ja söökide-jookidega kaetud haudade vahel jalutades märkas Heli ühel hauakivil nime Kuningas. Ka sellel haual olid omaksed söömas-joomas. Heli ütles, et nad võivad olla meie sugulased. Astusin kohe nende ligi ja tegin juttu, küsides, kas nad tundsid Heli vanemaid. Selgus lõpuks, et tegu oligi sugulastega. Tegime koos pilti ja vahetasime e-posti aadresse. Mõtlesin, et sünnipäevad ja jõulud lähevad nüüd palju kallimaks, kui sul on nii palju sugulasi…
Oli tore päev surnuaial. Kalmistu väraval oli aga silt kirjaga: “Tulge tagasi, inimeselapsed!“.
Viido Polikarpus
