Väliseesti päeva oleks vaja teadvustada ka Eestis, see päev pole üksnes väliseestlastele, vaid kogu eestluse terviku tajumise ja ühendamise päev, et tekiks ning kujuneks üleilmse eestluse tajumine, üleilmne eesti seltside võimas side.
Jaak Rakfeldt kirjeldab Connecticuti väliseesti päeva, kus idaranniku rahvas kogunes pikkade aastate traditsiooni kohaselt armsas koduses kirikukrüptis; kirik ise on kuulunud varasemalt lätlastele, praegu rumeenlaste omanduses, seesama kirik seob eesti rahva noorte ja vanade koos pidutsemiseks nüüd juba mitmeid põlvkondi: neid, kes on pidanud poliitiliste pagulastena küll isamaalt võõra võimu eest põgenema 1944, on pidanud oma elu sisse seadma võõrsil, on pidanud siin Connecticutis – uues elukohas – kodunema, pered looma, lapsi kasvatama ja koolitama, õnnelikud olema peredes, seltsides, eestlust kui väärt ja rikast kultuurikeskkonda edasi kandes.
Teise vaate väliseestile annab Krimmis elav Olga Skiptšenko-Salman, kes kirjeldab väliseesti päeval Krimmis eestlaste kooskäimiskohta Eesti Tare, mis Eesti 100. aastapäevaks sai korda katuse, uue elektrisüsteemi tänu Eesti ettevõtjatele ja läbi Hooandja tehtud toetuste.
Väljarändamist Krimmi alustasid eestlased 1861, sellest möödub tänavu 160 aastat.
Üks väljarändajate toetaja oli andekas kunstnik Johann Köhler (1826-1899), kes asus toetama ka eestlaste oma kultuurikoha loomist Krimmis. Connecticuti Eesti Ühing (CES) pidas oma traditsioonilist Diaspora Estonia päeva ja Connecticuti Eesti Ühingu asutamise seitsmekümnendat aastapäeva. Jaak Rakfeldt:
Connecticuti Eesti Selts (CES) pidas oma traditsioonilise Väliseesti päeva (Diaspora Estonia Day) potluck-stiilis õhtusöögi laupäeval, 13. novembril, Rumeenia kirikus (varem Läti kirik), 2 Winter Street, Manchester, CT 06040. Nagu traditsiooniks on saanud, annab CES röstitud seapraadi potluck eineks ja palub külalistel kaasa võtta lisandid, magustoidud ning joogid.
Connecticuti Eesti Seltsi esimees, dr Jaak Rakfeldt andis lühiülevaate Väliseesti päeva ajaloost, rõhutades selle pikka traditsiooni.
“1930ndate aastate lõpus moodustusid Euroopa kohale tumedad sõjapilved. President Päts tunnetas, et tugeva väliseesti kogukonna, kes elab kogu maailmas, omamine võib olla Eesti julgeoleku jaoks hädavajalik.
Siin Connecticutis oleme seda sündmust aastaid mäletanud oma potluck-seaprae õhtusöögiga, mida sageli ilmestavad huvitavad ettekanded meie külalistelt.
Ja tegelikult oli Eesti ebaseaduslikku Nõukogude annektsiooni Ameerika poolt mittetunnustamise poliitikal suur roll Eestis riigi taastamisel.
Aastakümneid võitlesid Eesti Seltsi liikmed (kellest mõned on täna siin), et hoida elevil ja säilitada seda USA mittetunnustamise poliitikat. See on olnud meie pidev aktiivne töö.
Kui iseseisvus taastati, on iga Eesti president ja peaminister rõhutanud meie rolli tähtsust Eestis vabaduse taastamisel.
Eesti juhid on rõhutanud mittetunnustamispoliitika tähtsust ning rõhutanud väliseestlaste rolli tähtsust Ameerika ja lääne poliitika säilitamisel.
Kuid ka nüüd kui Venemaa agressioon ja imperialism taas Euroopat ähvardavad, on meil, väliseesti kogukonna liikmetel, oluline roll, et aidata säilitada Eesti julgeolekut.
Connecticutis toimus Eesti Seltsi (CES) – eestlaste ühiskonna loomine – ametlik asutamine 14. mail 1950 Ebenezeri luterlikus kirikus, Willimantic, CT. Kakskümmend kuus inimest lõid uue organisatsiooni, asusid selle liikmeteks. Juhatusse valiti Villem Raus, kes sai selle esimeseks esimeheks. Enne seda 1950. aasta aprillis toimus eelkohtumine, kus otsustatigi moodustada ametlikult CES.
Järgnevate aastate jooksul on CES mänginud olulist rolli eesti keele, kultuuri ning traditsioonide säilitamisel mitte ainult siin Connecticutis, vaid ka ümbritsevas piirkonnas ning isegi rahvuslikult.
Mina saabusin Connecticutisse 1986. aastal. Täna on siin inimesi, kes teavad CESi pikka ajalugu minust paremini. Täna kutsusin kõnelema Erich Siismetsa, kes on olnud CESi esimees ja meie eesti ühiskonna aktiivne liige palju aastaid, jagama mõtteid ja mälestusi eestlusest Connecticutis.” Olga Salman-Skriptsenko kõneleb Krimmi eestlastest: me vajame eesti perede lastele eesti keele õpetajat Eestlasi on Krimmis 5000 inimest, etniliselt peab end eestlasteks ca 350 inimest.
Maarja Lõhmus: Kohtusime Olga Salman-Sriptsenkoga viimati 2018. a. Eesti Rahva Muuseumis, nüüd uuringi, mis kolme aastaga krimmieestlaste elus muutunud?
Olga Salman-Skriptsenko: Parim uudis on see, et Eesti-eestlaste Hooandjas kogutud rahaga on korda tehtud Eesti Tare, mis oli hakanud lagunema, vajas kiiret abi. See abi tuligi Eestist.
ML: Kuidas elab Krimmi eestlus, Krasnodarka muuseum Eesti Tare?
OS-S: Eesti Tare elab loovalt, just valmistame eestlaste majade välisilmetest ülevaadet ¬– oleme teinud eestlaste majadest praeguseks 8 diivanipatja, et siis on igapäevaselt vaadata. Nüüd on meil mannekeen, kellel on seljas Järvamaa rahvariided, et meenutada Järvamaa esivanemaid-väljarändajaid, keda oli 1861. aastal üle 2000 inimese.
Kui käis president Arnold Rüütel oma lapselapsega, siis nemad kinkisid rahvariideseeliku. Nüüd oleme selle seeliku jaoks teinud nuku, nüüd on see kõigil näha.
Tegime filmi, kus eesti lapsed Aleksandrovka ja Krasnodarka küladest tantsuansamblist Rukkilill tantsivad eesti tantse “Eesti, mu süda”, nad tantsivad Eesti Tare taustal. Ka oleme oma Eesti Tare eksponaate tutvustanud ka kohalikus televisioonis.
ML: Kuidas elab Eesti Tare hoidja Rita Kuusk-Kadilkina?
OS-S: Rita hoiab kogu Eesti Tare – nii maja, eksponaate kui ka võtab vastu külalisi.
Muidugi on tal ka loomad, toidab oma kanu ja küülikuid, peab aeda ning hoolitseb ka 6 lapselapse ja 11 lapselapse eest, nemad on väga õnnelik ja rikas eesti perekond, peavad kõiki Eesti tähtpäevi koos.
Maja on praegu Londonis asuva Sergei Reinsalu omand, oleme väga huvitatud, et Eesti Tare oleks edaspidi Krimmi eesti kogukonna omanduses.
ML: Kuidas teha nii, et poliitika ei segaks kultuuri?
OS-S: Pean ütlema, et just poliitikute poolelt väga segatakse kultuuri, sest kogu aeg segatakse poliitikasse kultuur ja haridus. Ma püüan koostööd teha teiste välis-eesti kultuuriseltsidega. Oluline on meie koostöö Eesti Rahva Muuseumiga, teeme tutvustavaid buklette, tutvustame eestluse ajalugu. Varem olid meil õpilaste vahetused Muhu kooliga, kuhu meie õpilased tulid kaheks nädalaks eesti keelt ja käsitööd õppima, Muhu õpilased aga külastasid meie Krasnodarkat, eesti ajakirjanduseski kirjutati õpilasvahetustest.
Aga peame püüdma oma eestlust säilitada ja eesti kooli arendada. Me vajame üliväga eesti keele õpetajat, loodame, et keegi tuleks eesti keelt lastele õpetama, lapsed ootavad pikisilmi.
10 aastat tagasi aitas ajakirjanik ja fotograaf Aare Hindremäe Raplast anda välja ajakirja Krimmi Eestlased, mis anti välja koostöös Eesti saatkonnaga Kiievis. Ajakiri sisaldab väga väärtuslikke ajaloolisi ja tegevuslikke ülevaateid nii Krimmi-eestlastelt kui ümberkaudsetest eesti küladest. Ajakiri oli kahes keeles, eesti ja vene keeles, see ajakiri toetas meie kultuuri ülioluliselt. Praegu vajaksime veidi toetust, et selle ajakirja väljaandmist jätkata, sest meil on kogutud oma kultuuriloo materjale, mis seisavad ja ootavad avaldamist.
ML: Kus eestlased Krimmis elavad?
OS-S: Ühtekokku on meid viis küla.
Kõige suurem on Krasnodarka, kus elab 35 eesti perekonda ning kus tegutseb eesti kool. Meil on siin Eesti Tare muuseum, eestluse mälestusmärgid ja ka klubi, kus lapsed käivad õppimas eesti tantse ja laule.
Pervomaiskis elab praegu 18 eesti peret. Simferopoli läheduses elavad eestlased, seal on praegu 8 peret. Teistes külades on kümne pere ringis igas külas.
Praegu on meil raske olukord, kus väga vähesed noored inimesed on saanud käia Eestis ja oma silmaga näha Eestit. Eesti juured vajavad aga, et oleks võimalik käia oma esivanemate kohtades.
Praegu see võimalus täiesti puudub, lapsed vaatavad Eestit ainult piltidelt.
Me teeme väga suurt tööd oma juurte uurimisel, kirjutame üles perekondade ajalugu, talletame ja plaanime avaldada raamatutena. Minu isa Leonhard Salman (1931-2019), kes oli pärit Sääskülast, on kogu elu siin Krimmis eestluse ajaloo talletamisele pühendanud, ta on kogunud ja talletanud eesti perede lood.
Kui Järvamaalt-Harjumaalt 1861 väljarände 150. aastapäevaks korraldati Koeru külas, Kesk-Eestis suur konverents, siis selgus, et just Järvamaal on paljudes peredes omakorda sugulussidemed Krimmi eestlastega. Plaanime koostada ühised suguvõsade ajalood. *
Reisidokumentidega Eestisse on meil väga raske, oleks väga vaja, et kultuurisuhted hoitakse alles poliitikast sõltumatult.
Eesti keele õpetajat ootavad meil kõik – eesti keele oskamisest sõltub meie tulevik, me peame saama oma juuri ja kultuuri arendada.
ML: Eesti Kultuuriseltside Ühenduse tegevjuht Liina Miks, kuidas Krimmi eestlaste juurde reisimine praegu käib?
Liina Miks: Krimmi eestlaste juurde üldse reisimist ei toimu. Piirid on kinni.
ML: Millal viimati käisite, mida tegite? Milline oli Eesti Tare seisukord?
LM: Krimmis toimusid 2018 Eesti kultuuripäevad, meid käis seal 4 inimest. Viisime muuhulgas sinna EV100 tahvli.
Eesti Tare oli 2018 veel remontimata, seintelt krohv ja värv maas, nägime niiskuskahjustusi. Just siis algas J. Madissoni aktsioon, Tare remondiraha kogumine, Eesti Tare remonditi .**
Suur sündmus oli, et toimusid Eesti kultuuripäevad 2018. ***
ML: Mida oleks praegu võimalik ja vajalik teha?
LM: Vaja oleks võrdselt kohelda väliseestlasi sõltumata sellest, kas nad elavad ida või lääne pool. See, mis toimub Abhaasia eestlastega, ei tee au eesti riigile. Krimmi oleks hädasti eesti keele õpetajat vaja. Maarja Lõhmus
VIITED * 2012 150 aastat järvamaalaste väljarändest Krimmi, Koeru Rahvamajas, artikkel Maalehes : https://tinyurl.com/4euu59hc ** Eesti Tare Krimmis, Krasnodarkas: https://kultuuriseltsid.ee/2019/09/26/eesti-tare/ *** Eesti kultuuripäevad Krimmis, Krasnodarkas: https://tinyurl.com/ycy6tpzh
