2015. aasta parlamendivalimised on omamoodi poliitiline peegel, kust vaatab vastu Eesti valijate tänane koondportree.
Näeme selles näos küll mitmeid vanu tuttavaid vagusid ja karmilt kinnistunud ajajooni, aga ka uusi ärksalt rõõmsaid ilmeid, mida mõned on tõtanud eufooriliselt tõlgendama koguni kui rahva ärkamist.
Ma ei arva, et eesti rahvas on kunagi päriselt maganud, vähemasti mitte sel ega eelmisel sajandil, rääkimata viimasest 25 aastast.
Alustagem rõõmustavast. Esmalt tõdevad politoloogid, et äsja valitud riigikogu koosseis on kõige legitiimsem ja esinduslikum võrreldes varasemate riigikogu koosseisudega, sest kaduma läks kõige vähem valimistel antud hääli, vähem kui paari protsendi jagu. Eelmistel valimistel jäi riigikogus esindamata kümmekond protsenti valinuist. Tänased valijad on selles mõttes uues riigikogus kõige paremini esindatud.
Teiseks oli valimiste osalusprotsent päris tubli – 64,2, see on parem kui neljal eelmisel riigikogu valimisel, aktiivsus oli suurem vaid 1992 ja 1995. Positiivne on ka e-hääle andnud valijate arvu kiire kasv rekordilise numbrini 176 328, mis näitab kasvavat usaldust Eesti kui eduka e-riigi vastu.
Tilk tõrva tuli e-valimiste meepotti nagu ikka Keskerakonnast, kelle esimees tõttas taas väitma, justkui võitnuks Reformierakond valimised vaid võltsingu tõttu. Ükski e-valimiste kriitik ega skeptik pole kümne aasta jooksul suutnud tõestada, et võltsing oleks praktiliselt võimalik. Pealegi on e-valimiste turvalisuse astet iga korraga tõstetud, iga antud hääl on järelkontrollitav.
Parimaks valimistulemuseks pean seda, et parlamendierakondade arv suurenes neljalt kuuele: rohkem huve on esindatud, Reformierakonna monopolistlikke tiibu on kärbitud, võitja on sunnitud arvestama rohkem kui ühe partneriga nii võimaliku koalitsiooni kokkupanekul kui ka kogu järgneva nelja aasta valitsemisajal.
Lisaks kahele uuele parlamendierakonnale – Vabaerakonnale ja EKREle (Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale) – pääses riigikokku ka palju uusi inimesi nn vanade erakondade nimekirjades – mitukümmend uut saadikut, kelle arv võib veelgi kasvada, kui selgub, kes riigikogust valitsusse lähevad ja kes tulevad asendusliikmeteks.
Samas on positiivne see, et pelgalt tuntud nimega niisama lihtsalt enam valijaid ei püüa: näiteks viieteistkümnest tänavu kandideerinud tuntud ajakirjanikust osutus valituks ainult neli, neist kolm on populaarsed telenäod Tanel Talve, Mihkel Raud ja Maire Aunaste. Kummalisest nihkest valijate eelistuses räägib tõsiasi, et valituks osutusid pigem kergematest meelelahutussaadetest mõnusalt tuttavad teletöötajad kui pikaaegse poliitilise analüüsikogemusega Kalle Muuli ja Anvar Samost, kes valisid poliitikasse tulekuks sedakorda vale ratsu, seekordse kõige suurema kaotaja IRLi.
Arvan, et kui Muuli ja Samost oleksid kandideerinud näiteks tõusulainelise uustulnuka Vabaerakonna nimekirjas, olnuks tulemus ehk teistsugune.
Nii nagu vanade erakondade nimekirjades on uusi, on ka uute erakondade nimekirjas mõni väga kogenud poliitik. Eriti rõõmustab mind Eesti põhiseaduse isa Jüri Adamsi ja mitme tema aatekaaslase naasmine riigikokku, seekord siis Vabaerakonna nimekirjas, mis annab lootust vahepeal kaotsi läinud hea vana isamaa-aatelise vaimu hääleõigusele meie seadusandlikus kogus. Uskumatu, kuidas väärikas, asjatundlik veteranpoliitik võib taas mõjuda telesaates nii värskelt, otsekui oleks tema sügavalt ajaloolist mõõdet tajuv mõtteviis uus nähtus, aga eks see räägi midagi vahepealse tühitaseme kohta. Jüri Adams arvas esimeses valimistejärgses usutluses, et üheks Vabaerakonna kohuseks on mh viia ellu harta rahvaliikumises ja nn Rahvakogus esitatud ideed, mille eesmärgiks on eesti poliitikat detsentraliseerida ja demokratiseerida.
Nii Vabaerakonna kui teiste kaudu on nüüd riigikogus esindatud ka mitmed kodanikuliikumiste eestseisjad, mistap on pisut rohkem lootust, et võim ei vastandu enam kodanikuühiskonnale, et erinevaid osapooli kaasatakse sisuliselt, mitte formaalselt, ja et teadlaste uurimusi võetakse seadusloomes rohkem arvesse.
Mis on valimistulemuste miinused?
Kaks suurima toetusega erakonda jätkavad paraku oma endises positsioonis. Reformierakonna napp võit (30 kohta riigikogus) tõi neile küll taas võimaluse jätkata oma liiga kauaks kinnistunud valitsusjuhi rollis, kus varitseb endiselt suur korruptsioonioht – iga võim korrumpeerub, pikaaegne aga kohe kindlasti! Karta on, et kogu ametkonna niigi liigne politiseerumine süveneb. Ehkki valimiste eel igatsesid paljud valijad muutust ja uusi tuuli, hääletati ikka turvalisena tunduva variandi poolt, sest Reformierakond panustas oma kampaanias tugevalt just riiklikule turvalisusele, ähvardavale välisohule ning ratsutas vana vastandamise peal, hirmutades valijaid nii Venemaa kui Savisaarega.
Valimistel teiseks jäänud Keskerakond (27 kohta riigikogus) on ilmselt sunnitud jätkama oma kapseldunud ja enamuse eesti valijate poolt tõrjutud opositsiooninišis. Kuni erakond ei suuda vabaneda oma vanast autoritaarsest „puusuuskadega“ juhist, ei suuda see uueneda ega demokratiseeruda. Sellest on kahju: rahvuslik vastandumine süveneb, Keskerakond on kujunemas valdavalt vene valijate erakonnaks, eestlastest valijate osakaal kahaneb pidevalt. See võib olla pikemas perspektiivis ohtlik kogu Eestile.
On kahju, et sotsidel ebaõnnestus intelligentsete vene häälte veenmine, neil valimistel sai selgeks, et pelgalt vene perekonnanimedega neid valijaid naljalt ei püüa.
IRLi peksid aga oma vitsad: suurima (üheksa koha) kaotuse teenisid nad välja pikaaegse ignorantsusega oma endise üsna kindla valijaskonna suhtes, mille kaudseks tagajärjeks oligi nüüd kahe uue parempoolse ning rahvusliku erakonna tõus parlamenti. IRLi kahjustas samuti sisulise liidri puudumine ning liiga agressiivne ja ebatõhus maksukampaania, mis nende püsivalijat pigem ärritas kui kõnetas.
Eesti peaks kriitiliselt peeglisse vaatama sellepärast, et riigikokku valiti endiselt vähem kui veerand naisi, ainult 23 naist, ehkki kandideerijate hulgas oli naiste osakaal märksa suurem.
Kahjuks võib mistahes koalitsioonivariantidesse tulla sissekodeeritud ebastabiilsus, aga kui on valida kahe- või mitmikvalitsuse vahel, siis on mitmikud iibevaesele Eestile igal juhul viljakam variant.
Sirje Kiin
