Mälestusküünal Tallinna Püha Vaimu kiriku välisseina orvus 3. hingedekuu õhtul. Fotod: Riina Kindlam
Läinud nädala lastelehes “Väike Eesti Sõna” oli juttu teemal vaim, tont või hing.
Seal jäi eksikombel märkimata oluline detail, et keldrikorruse Vaimu baar, millest oli ära toodud ka foto, et asu niisama Tallinna vanalinnas vaid Vaimu tänavas, aadressiga Vaimu 1.
Raske on vahel aru saada, mis on vaimu ja hinge vahe.
Eesti Keele Seletav Sõnaraamat ütleb vaimu kohta: 1. kõik psüühiline inimeses (eriti mõtlemine, teadvus) vastandatuna kehale.
Näiteid kasutusest: Terves kehas terve vaim. Vaim on valmis, aga liha nõder. Mees on kehalt veel tugev, ent ta vaim on nürinenud.
Tähendus nr 2: sisemaailm, sisemine olemus; vaimulaad.
Näited: Tal on rahutu, otsiv vaim. Noormehel on terane ja hakkaja vaim. Emal oli rohkem praktilist vaimu kui isal.
Sõna “vaim” erinevaid tähendusi ja kasutusvõimalusi on kokku kaheksa.
Seitsmes kirje järgmine: (kehatu) üleloomulik olend mitmesugustes usundilistes kujutelmades. a) surnu hing, kummitus; viirastus.
Näited: Surnute vaimud. Kinnitati, et majas kummitavat, näitavat end vanaparuni vaim.
Mõned inimesed usuvad tonte ja vaime. b) haldjas, kaitsevaim. Nt: Uskumused loodust hingestavatest vaimudest. Kotermann on laeva kaitsev vaim.
Ja nõnda kattuvad teatud kontekstides mõisted vaim (spirit) ja hing (soul) ning isegi kummitus, viirastus ja tont (ghost).
Vaimu tänav ei asu küll Tondil, seal on peamiseks tuiksooneks Tondi tänav, mille ääres asub Tondi Kool ja kunagi ka raehärra Jobst DUNTE rajatud suvemõis (sealt asumi nimetus).
Kõigis neis paigus valitseb hetkel hingedeaeg.
Novembrit ehk hingedekuud, aasta pimedaimat aega, peetakse hingedeajaks, kui esivanemate hinged kodus külas käivad.
See kestab lausa uue aastani.
“Sel ajal on piir elavate ja surnute ilma vahel õhuke ja meie rahvas siit- ja sealtpoolt Toonela jõge saab kokku.
Hinged ei vaata kalendrisse, vaid tulevad siis kui on udused ja vaiksed ilmad ja kodused neid ootavad,” meenutas tänavu artikkel võrgulehel alkeemia.ee.
Siiski käiakse kõige enam surnuaial just hingedepäeval (All Souls’ Day) 2. novembril.
Sel õhtul pannakse ka küünal aknale ning toimub hingedepäeva mõtisklusi ja kontserte.
Ise käisin tänavu Eesti Folkloorinõukogu korraldatud üritusel, kus hingedeaja kommetest rääkisid muuseas eestlannast torupillimängija, mari ehk marilane, valgevenelanna, tšuvašitar, ersa naine Mordvast ja ukrainlanna.
Pärast saime osa hingedele kaetud lauast.
Riina Kindlam
Kui mitu inimest on vaja, et ühte hauda korda teha enne hingedepäeva 2. novembril?
Siis, kui see hetk Saaremaal Pärsama kalmistul jäädvustati, oli vaja neli elavat hinge: kaks noort ja vanaema, kes riisusid ning üks noor, kes näpuga väikseid okkaid ja lehetükke noppis.
Eestis on teatavasti haudadel tavaliselt liivane platsike, kuhu riisutakse jooned sisse – siis on haud korras.
Valdur Mikita on kirjutanud, kuidas näeb VAIMUsilmas kallist vanema, kes märkab kohkumusega, et ta on end lootusetult hauaplatsi tagumisse nurka kinni riisunud.
“Ja nüüd tuleb parim osa mälestusest: vana inimene nõtkutab hetkeks põlvi ja sooritab ebainimliku hüppe, ripub hetkeks kaaluta olekus kalmukünka kohal, raudreha ülestõstetud käes nagu mammutiküti oda.
Ja memm maandubki hauaplatsi serva, jätmata kalmule ainsatki jälge.”