Vabadussõja teemal on varem korduvalt juttu olnud, viimati 26. augusti lehes, eriti selle iseloomustust kahe Eestis töötava Saksa ajaloolase poolt. Nüüd on seda teemat jälle puudutanud Tallinna ülikooli Eesti ajaloo professor Karsten Brüggemann.
Ta refereerib artiklis ”Mis teeb Eesti ajaloo ülejäänud maailmale huvitavaks?” (Sirp 17.09.) kahte Saksamaal toimunud konverentsi, kus keskenduti venestamisele Tsaari-Venemaa lõpuajal ning Balti liiduvabariikide argielule ja kultuurile N. Liidus. Konstateerib, et mittevene rahvaste ohvrinarratiiv transnatsionaalse ajaloodiskursuse kontekstis enam ei domineeri. Seda tajutakse ühedimensioonilise vaateviisina, mida on pea võimatu kokku viia ülikompleksse ajaloolise tegelikkusega.
Olen arutanud neid probleeme ühe Eesti kolleegiga, kes esitas vastuargumente, mida kasutan allpool. Ka siinkohal – Sofi Oksanen ja Imbi Paju on menukad Helsingist Pariisini, Pariisist New Yorgini, mis näitab, et ohvritemaatika, kui seda oskuslikult esitada, on huvitav ka muule maailmale.
Venestamise kohta rõhutatakse: tuleb silmas pidada, et keskuse poliitika apologeedid ise ei pruukinud tingimata olla etnilised venelased. See on tõsi, Stalin polnud rahvuselt venelane, Hruštšov oli ukrainlane, samuti Brežnev. Kui Eesti kohalikule tasandile tulla, siis 1979 tuli haridusminister Elsa Gretškina välja ideega, et lasteaedadest alates viiakse kohustuslikus korras sisse vene keel. See idee siiski ei realiseerunud. Oli ka mittevenelastest keskuse apologeete, aga need, kes keskuse poliitikat õigustasid, pole olnud ka enamike kohalike elanike sees au sees. Kas Hitler oli puhas sakslane või mitte, ei muuda tema kuritegusid olematuks.
Kuidagi kohmakalt mõjub lause “Eriti nõukogude aja kohta võib aga ka väita, et iial varem pole mittevene piirkondade kultuurilist mõju Venemaale sellisel määral edendatud.” Kas tahetakse mõista anda, et teistest piirkondadest, sealhulgas Eestist, käidi Venemaale kotiga kultuuri viimas? Aga see oli ju riikliku poliitika – internatsionalismi üks osa. Paraku omandas see internatsionalism N. Liidus karikatuurse vormi. Kes siis sinna kultuuriturule said? Hans Leberecht, kes ülistas kolhoosikorda, Juhan Smuul, kes laulis kiidulaulu Stalinile. Kõik nad said seda viljeleda teatud piirides, mitte piireületavalt. Georg Ots pidi laulma lihtsakoelisi ülistuslaule kolhoosikorrale, ehkki tema hääletämber oleks võimaldanud läbi lüüa ka muus maailmas. Arvo Pärdil ja Neeme Järvil õnnestus lõpuks jalga lasta “rahvaste paradiisist” ja jõuda seeläbi suurde maailma kultuuri.
Olevat olnud üksmeel, et ei tsaaririigis ega N. Liidus kavatsenud keegi mittevenelastest venelasi teha, kas või juba seepärast, et ei osatud öelda, kes või mis on tegelikult venelane. Aga need Venemaa-eestlased, kes 1940 tulid Eestisse riiki pöörama, nende mõtteviis, arusaamad ja hoiakud olid täiesti teistsugused võrreldes kohalikega. Siberi eestlaste külastamised on näidanud, et seal hääbuvad eestlaste kogukonnad. Nüüdsed Siberi noored on muutunud või muutumas venekeelseks. Ja need arvukad Tsaari-Venemaa ja NSVL-i väikerahvad, kes suretati nende režiimi all välja!
On ka positiivset juttu kirillitsast ja vene keelest, millega polevat seotud asjaolu, et 1938. aastast sai see N. Liidu koolides kohustuslikuks õppeaineks. Sellega tahtis Moskva tagada Punaarmeele piisava hulga kutsealuseid, kellele impeeriumi lingua franca võõras poleks. Kuidas on lugu nõukogude inimesega, kes rääkis rahvusvahelise suhtlemise, st vene keelt? Vene keele oskus pidi aitama paremini mõista nõukogude korda ja selle kaudu seda režiimi heaks kiitma.
Arvatakse, et ajalooteadus peab õppima nägema nõukogude kodanikes indiviide, kes isiklikke argisoove ja -tahtmisi rahuldasid ja seejuures ka õnnelikud olid. Selle aja õnnetunne oli vist siiski piiratud. Noorus on ilus aeg, seda tõde ei suuda väärata ei poliitika ega poliitrežiimid. Väidetakse, et peab rohkem pöörama tähelepanu argikogemusele. Üksnes rõhumisele ja vägivallale keskendumine pole lahendus. Samamoodi ei aita Eesti noorema ajaloolaste põlvkonna vaimustus Vabadussõja militaarsete pisidetailide üle paremini mõista elu neil üleminekuaastatel. Meenub Brüggemanni varasem iseloomustus Vabadussõjast kui rahvuslikust müüdist. Kas sakslasele või taolise suurrahva liikmele on mõistetav, mis asi see Vabadussõda on, mida see tähendab väike-rahvale? Nad ise tunnevad peamiselt „vabastussõda“, milles väikerahvad vabastatakse vabaduspüüetest, nagu näiteks Eesti 1944. aastal. Muidugi on mitmepalgelised ajaloo käsitlused positiivne nähtus. Kui aga selle kaudu minnakse rahvusliku identiteedi kallale, on see pigem vallutajate ideoloogia ja eesmärgi õigustamine. Möönatakse siiski, et eriti poststalinistliku N. Liidu historisee-rimine on alles tuleviku pärusmaa.
Seda kõike kommenteerib mõistlikult 24.09. tema kaasmaalane Olaf Mertelsmann, ka väites, et „rahvuslikud narratiivid” ei ole veel oma aega ära elanud. Aga kus on Eesti ajaloolased?
Vello Helk
