See oli novembris 2016, kui andsin ülevaate äsjatoimunud presidendivalimisest USA-s, mille võitis vabariiklaste kandidaat Donald Trump. See oli ootamatu tulemus, inglise keeles “statistical outage”, sest arvati kindlalt, et võidab demokraatide kandidaat Hillary Clinton. Tõepoolest, Clinton sai üle USA 2.8 miljonit häält rohkem kui Trump. USA on aga föderaalriik ja ehkki president valitakse põhiliselt rahva poolt, teeb lõpliku otsuse osariike esindav Electoral College (Valijatekogu). Selles instantsis on igal osariigil teatud arv hääli, olenedes nende rahvaarvust, näiteks Californial on 55 häält, New Jersey’l 14, Rhode Island’il 3 jne. Kandidaat, kes mingis osariigis võidab, saab endale Valijatekogus kõik selle osariigi hääled. Lõplik võitja, ja seega uus president, on isik, kes Valijatekogus peale jääb.
Läbi ajaloo on USA presidendivalimiste võitja saavutanud enamuse nii populaarhääletusel kui Valijatekogus (vähesed segadused välja arvatud). Aasta 2016 kujunes aga erandiks. Oluline põhjus sel korral oli majanduslik seisund osariikides, millel Valijatekogus on rohkelt hääli (Pennsylvania, Michigan, Wisconsin). Trump lubas nende olukorda parandada ja võitis seal, ehkki väikese enamusega (u. 77, 000 häält). Ometi sai ta sellega endale nende osariikide hääled Valijatekogus. Ja nii kujunes Valijatekogu tulemuseks: Trump 304, Clinton 227.
Ehkki olen aastakümneid olnud vabariiklane, ei teadnud ma siis (ega tea praegugi) kas Trumpi üle nutta või naerda. Juba valimiseelsetes debattides 2016 sügisel, kui tookordsed kandidaadid oma seisukohti selgitasid, jätsid Trumpi arusaamad, esinemine ja sõnadevalik üsna küsitava mulje. Kahjuks polnud Hillary Clinton parem ja mu poolehoid läks ühele kolmandale, kes kahjuks välja langes.
Nii saime ootamatult presidendiks Donald Trumpi, kelle loosung on “Make America Great Again!” Sellega sooviti rõhutada, et ta restaureerib USA võimu ja hiilguse ning toob riigi välja seisundist, kuhu eelmine president Obama oli seda jätnud. Kuna poliitikas plussid võetakse endale, miinused aetakse teiste kaela, siis juba ametisse astudes jättis Trump negatiivse mulje kui ta mingit viisakust eelkäija Obama vastu ei näidanud, ehkki Obama pidi võitlema ta sülle langenud, president G. W. Bushi ajal 2008 alanud majandusliku depressiooniga.
Nüüdseks on seljataga 2½ aastat Trumpi valitsust. Kuidas iseloomustada seda aega ja mida arvata tulevikust? Ma pole politoloog, kuid püüan anda lugejale siiski pildi. Enne, kui vaatleme Trumpi ennast, tuleb silmas pidada Ameerika ühiskonna suurenevat lõhenemist viimasel aastakümnel, liberaalid vs konservatiivid, sest sellega on Trumpi tõus seotud. Polarisatsiooni on põhjustanud inimkonna laienev globaalsus ja infotehnika ning automatiseeringu kiirenev areng. Kui juurde liita probleemid, nagu USA vs Hiina, miljonilised põgenikelained jm, siis on mõistetav alateadlik hirm ja sellest tulenev pinge ühiskonnas. Keskmisel inimesel on üha raskem kõigega sammu pidada ja nii otsitakse pääseteid, et säilitada harjunud eluviis. Trumpi valimisvõit on sellest klassist, nagu näitab ka tema hüüdlause. Sõnad on ju odavad ja loosungitel on suur mõju.
Et anda enamvähem õiglast pilti Trumpist, tuleb alustada tema positiivsete saavutustega. Olulisemaks oli maksude alandamise seadus detsembris 2017. Tagajärjeks oli investeeringute tõus, mis majandust aitas. Viimane paranes märgatavalt ning tööpuudus vähenes. Peab siiski märkima, et majandusliku tõusu peamine põhjus oli riigi rahakoti suurem avamine. Selle hind on aga riigivõla järsk tõus. Viimane ei paista tavalisele kodanikule silma ja nii panevad Trumpi pooldajad kogu edu tema arvele.
Teiseks prioriteediks on Trumpil väliskaubandus, kus ta lubab taastada USA ülemvõimu, sest tema ja ta pooldajad on veendunud, et maailm töötab Ameerika vastu. Nii pandi kõrged tollimaksud riikidele, kellega Ameerikal on negatiivne kaubandusbilanss. Tagajärjeks on olnud suurem konflikt. Tollid on kahe teraga mõõk, sest teine pool võib neid vastutasuks samuti tõsta. Nende rataste vahele on jäänud paljud oma inimesed, näiteks USA Kesk-Lääne farmerid, kelle agraarproduktidele Hiina pani omakorda kõrged tollid. Millega kogu vägikaikavedamine kord lõpeb, seda veel ei tea.
Mida öelda Trumpi kui isiku kohta? Oma kitsal ärialal, kus Trumpil oli ainuvõim, oli ta edukas, sest siin võis toimida, kuidas meeldib. Selle filosoofia tõi Trump oma presidendiametisse kaasa. Äärmuslik egotsentrilisus ja triumfaalsus on kogu ta tegevuse alustalaks. Selle tõttu õigustab ta oma samme, rünnates valimatute sõnade ja valedega kõike, mis talle ei meeldi, isegi diplomaatlikul alal teisi riike. Mingeid eetilisi piire Trump ei tunnusta. Ta tegevust iseloomustab reeglite ja tavade ignoreerimine, kindlas usus, et tal presidendi ametis on kõik lubatud. Teaduse alal on Trumpi teadmised nulli ligidal ja maakera ähvardavat kliimaprobleemi nimetas ta “hiinlaste pettuseks”. Rassivaenu alal tuleb Trumpilt ebaselgeid signaale. Ei unune ka toores käitumine immigrantide lastega.
Samal ajal on Trump lausa südamesõber Põhja-Korea julma diktaatori Kim Jong Un’iga ja leiab sobiva olevat saluteerida Põhja-Korea kindraleid. Ebaselge on ka Trumpi vahekord Putiniga. Kurvem kõiges selles on, et vabariiklaste partei üha enam Trumpi isikukultust toetab. Ilmselt on ununenud 1930ndate aastate sündmused. Seda teemat võiks pikalt arutada, kuid aitab eelnenust.
Võib nüüd küsida, kuidas suhtub kõigesse Ameerika rahvas, kes ju populaarhäälte arvu poolest oli kindlalt Trumpi vastu. Vastuseis Trumpile on olnud terav ja seda näitab tema madal populaarsus, mis ikka kõigub 40 – 50% vahel. Ameeriklaste omapära on aga seaduste austamine ja sellest tulenev poliitiline stabiilsus. Demonstreeritakse küll, karjutakse, lehvitatakse plakateid jne, kuid ei purustata aknaid, ei süüdata hooneid ega pole verevalamist. On olnud palju juttu presidendi tagandamisest, milleks on vastav legaalne tee olemas, kuid senini pole sinnani veel jõutud, sest Trumpil on siiski aktiivne toetajaskond. Ikka enam näib, et lahendus tuleb alles järgmistel valimistel, novembris 2020, kus Trumpil on õigus uuesti kandideerida.
Nii jääb küsimus: milliseid ettevalmistusi teeb praegu vastaspartei, demokraadid? On ju nemad võitluse esiliinil. Seal käib tõepoolest äge ettevalmistus. Üle 20 kandidaadi tutvustasid endid hiljutisel suurel televisioonidebatil ja vaidlesid ägedalt üksteisega. Kahjuks on nende hulgas vähe neid, kes eriliselt silma paistaksid. Populaarseim on endine Obama asepresident Joe Biden, aga ta vanus, 76, paneb mõtlema. Järgmistel, senaatoritel Bernie Sanders‘il (77) ja Elizabeth Warren’il (70), on lisakoormaks nende tugev vasakpoolsus. Ülejäänute hulgas on siiski rida kesksete vaadetega mehi ja naisi. Tuleb loota, et need endid maksma panevad, sest vastasel korral pole võimatu, et Trump ennast uuesti läbi surub.
Kasutatud kirjandus:
“The Wall Street Journal”
“The Economist”
“The Week”
“The Star-Ledger”
(New Jersey)
