Umbrohi või lill? Autor: Viido Polikarpus
Reedel kastsin meie kasvuhoones taimi oma naise juhtnööride järgi. Olin ostnud endale korraliku kastmisvooliku, millel on otsas mitmefunktsiooniline vihmuti. Ma vannun, et mu naine on kasvuhoone nii korraldanud, et selle kastmine on erakordselt keeruline. Ta istutas tomatitaimed tilli, salati, kurkide, bassiliku jt taimede vahele. Kõige keskel aga on maasikad. Tomatitaimed ei taha vett lehtedele, nii on võimatu kasta neid taimi, mis vett ka lehtedele vajavad. Nii ma pean ronima tomatitaimede all ja siis kastma seal all olevat mulda. Iga taime jaoks läheb ämbritäis vett. Ma pole kindel, kas nii tuleb kasta kogu suve vältel. Kasvuhoones põlvili roomates tunnen ma oma põlvede all mutimullaauke. Ma kahtlustan, et kord uputasin mõned neist nende käikudes ära.
Paar päeva tagasi leidsin ma kasvuhoonest juba mõned punased maasikad ja tegin neist pilti, mis ma saatsin oma naisele mobiili teel, seejärel pistsin maasikad muidugi nahka. Natuke mulda neil oli, aga ma ei pannud seda enne tähele, kui olin maasikad alla neelanud. Siis turgatas mulle pähe, et see polnud muld, vaid lambasõnnik, mille peal nad kasvavad! Mul oli tunne, et kohekohe suren ära. Võtsin kätte raamatu, mille lugemine oli mul pooleli, kõrvale tassi kohvi ja istusin ootama oma loomulikku lõppu. Aga nagu te näete, on mul hing siiski tänaseni sees. Nüüd eelistan ma puhastatud maasikaid vahukoorega.
Kogu meie taluõu on ümbritsetud Heli istutatud lilledega. Kohe, kui ta maale jõuab, hakkab ta nende eest usinalt hoolitsema. Ta puhastab aiaääre, et muru oleks esile tõstetud, see omakorda sunnib mind tegelema muru pügamisega, aga mul ei ole lubatud lilli murukääridega rohu seest puhastada.
Mulle meeldib muruniidukiga töötada, sest siis olen ma omapäi, tööd saab teha istudes ja mõne tunniga saab pagana palju ära teha. Samal ajal mõtlen ma uutele mustritele, mida saab murule jätta, et teha vaade ilusamaks. Kui Heli on kohal, siis nõuab ta, et ma lõikaksin kõik keerulised kohad ära käsitrimmeriga. Ma usun, et enamik naisi peab ülesmäge suusatamist lõbusaks spordialaks. Mina aga tahan oma elu lihtsamaks teha.
Hiljuti kinkis mu naine mulle targa mobiiltelefoni. Nüüd ta helistab mulle ja mina teen mobiiliga filmides tiiru meie taluõues ja kasvuhoones ning näitan talle, mis seisus asjad on, tema aga jagab mulle juhiseid, kuidas ja mida ma veel tegema pean. Kõik see paneb mind tundma, nagu ma oleksin tema käepikendus siin maakodus ehk ori. Küllap tunnevad nii paljud mehed oma kodus.
Eile näitasin talle jälle läbi kaamera olukorda meie talus. Äkki ta hakkas naerma ja küsis: „Mis meie eesukse juures kasvab?“ „Ma ei tea, ma arvasin, et see on sinu istutatud,“ vastasin.
Kunagi juhtus nii, et kasutasin umbrohutõrjevahendit lilleväetisena ja seda tehes tapsin Heli suure vaevaga tehtud töö – tema istutatud lilled. Nüüd ei usalda ma enam ennast aiatöödes. On taimi, mis Helile meeldivad ja mulle üldse mitte. Ühe neist olin ka meie aiast suutnud välja tõrjuda.
Aga seekord jätsin ühe umbrohu kasvama kohe välisukse ette, et Heli haneks püüda…
Ja mõtlen, kas ma ise ei ole üks Ameerika taim, mis on istutatud Eestisse. Küsimus on, kas ma olen umbrohi või taim, mis vajab hoolt ja siis juurdub siinses mullas.
Viido Polikarpus
