Rääkisin hiljuti oma 6-aastaseks saanud tütre Tuulega punasest lööbest, mis tal millegipärast käeseljadele tekkinud oli. Laps ütles järsku: "Akki need on tuulerõuged?" (ingl. chicken pox) "Eiiii. Sul olid juba ammu tuulerõuged," vastasin. Õigupoolest oli ta põdenud tuulerõugeid vist juba kaheselt ja üliõrnalt; ühtkokku oli täppe kas 5 või 6. Paraku oli kõige suurem neist ja ühtlasi ainus, mida ta kratsis ning mis seega ka armi jättis, tema vasaku kulmu all. Tuulerõuged jätsid Tuulele oma kvaliteedimärgi.
"Minul olid tuulerõuged ja Maril olid marirõuged ja sinul olid riinarõuged ja issil olid laurirõuged," naljatas laps edasi. Mulle tegi eriti head meelt kuulda "riinarõuged", sest R täht on tal siiani olnud veidi vaevaline tulema, nagu mul endalgi, kes ma olin "Liina Litsikas" kuuenda eluaastani. Käbid ja kännud…
Hästi huvitav on see, et Eestis käivad logopeedid lapsi "ülekuulamas" juba esimeses lasteaia rühmas ning mulle andis läinud aastal logopeed Riin harjutusi, mida Tuulega teha: keelelaksutamist (kappav hobune) ja puristamist (hobuse pidurdamine), keel kui kiik ja kellapendel (liigutamised), üle keele puhumist, "DN-DN- ja T-T-T" nagu erinevad sõidu-kid ja "DŽŽŽ" nagu mesilane.
Lapse eesti võimas "ÄRR" on paranenud, kuigi tunnistan, et me ei harjutanud nii palju kui pidanuks, ilmselt kuna minu enda R-i puudulikkusele ei pööratud (minu mäletamistmööda) Torontos omal ajal mingit erilist tähelepanu. Lihtsalt järsku käis mingi klõks ja olemas ta oligi! Tegelikult on see kiiduväärt, et Eestis nõnda jälgitakse. Vähemalt kaks Tuule sõpra käivad iga kuu logopeedi juures (väljaspool lasteaeda) ja see teenus on tasuta.
Peale pühi sai iga lapsevanem logopeedilt väikse lipiku, kus kirjas temapoolne hinnang lapse arengust. Meie lipikul oli kirjas: "R kujunemas (hääldus on veidi "inglaslikult" keeleseljal)"… Nonii. Seal see siis ongi. Kännuemme mitte ain't ei pärandanud oma käbikesele R-i aeglast arengut, vaid määris veel otsa mingi inglasliku häälduse! Midagi pole parata, mingid sünnimaa kiiksud on mulle ilmselt külge jäänud. Mu äiapapa vahel ikka kiusab (osatab) minu küsilausete lõpu taevani kerkivat hääldust. Üritan seda ohjeldada, aga samas ei põe üleliia. Olen seda meelt, et kui inimene püüab (ükskõik millist) keelt hästi rääkida, siis igasugune lisa toon või aktsent seal juures on tähtsusetu, ei riku midagi ära ega ole kindlasti häbenemist väärt. Pigem annab see vürtsi juurde; on väike vihje, et inimesel on ka teiste keelte mõjusid ja küllap on mujalt pärit – kui huvitav!
Kui minu tütred peaksid kunagi inglise keelt väikse aktsendiga rääkima, (mida ma tegelikult ei usu, et juhtub), poleks mul sest vähematki. Nad on ju inglise keele juurde õppinud eurooplased. Kiiresti üleilmastuval (globaliseeruval) ja samastuval maakeral oleks vajagi rohkem eristavaid teeviitasid. Minu arust sobivad selleks imehästi omakeelsed eesnimed ja kelmikad aktsendid.
Tagasi Rõugesse
Vabandan võrokate ees ja tunnistan silmad maas, et ma ei teadnud peast, kus asub Rõuge vald ja alevik. Kas päästab põhjendus, et mu jalg pole siiani Otepääst sügavamale kagusse sattunud? Sain õnneks nüüd kolme väärtteadmise võrra targemaks: Rõuges asub 2010. a. püstitatud Eesti ema monument, sealne Haanja kõrgustiku serval asuv Rõuge Suurjärv on Eesti sügavaim (38 m) ning valla vapp on muljetavaldav – kollane ("kuldne") ööbik rohelisel tasustal seisab mäekuplil, all lainetav järvevesi. Võro keeles öeldakse Rõugõ.
Aga kas Rõuge on tuulerõugete kodu; avastamispaik? Esimesena lõin lahti iseendale jõuludeks kingitud uue Eesti Etümoloogiasõnaraamatu. "Rõuged, rõugete, rõugeid (mitmus) – viirushaigus, millega kaasneb villiline, parenemisel arme jättev lööve." Kirderannikul olla loovutatud õ (nagu Soomeski) ja öeldud "rouged" ja siit jookseb otsinguniit üle lahe, sest soome murdeesõna rouka (hääldatud "rouga") on lepa, kase või kuuse koorest valmistatud võrkude ja nootade värvaine. Ühes Karjala osas on rougu kase või lepa koore alumine punakaspruun kiht (sellest saadud parkimisaine või värv, parkkoor). Rõugehaiguse nimetus on niisiis kujunenud sellega kaasneva lööbe värvuse järgi läänemeresoome sõnatüvest, mis omakorda on vast skandinaavia laen sõnast raudka, mille norra vaste rokka tähendab rooste; vee või maapinna rauasisaldus.
Tegelikult on üks teine tore rõugega sarnane eestikeelne sõna – rõuk ehk siis 1) heina, vilja, põhu vms kuivatamiseks tehtav sisetoestikuga kuhilas (heinarõuk) ja ka 2) vankrikorvi püstne külgtugi. (mille? rõugu, mida? rõuku)
Sain eriti võimsa AHHAA! elamuse osaliseks, kui tippisin kohanime Rõuge interneti otsingumootorisse. Nagu kahe nädala eest, kui tippisin sõir ja internet paiskas vastu prantsuse "soir" (õhtu), ilmus mu ette Rõuge asemel hoopis prantsuse "rouge" (punane) ja sellest tulenev eesti naistele väga tuttav sõna (n-ö tehis) põsepuna jaoks… Rõuges pole minu teada muld roostepunane nagu näiteks Prince Edwardi saarel või isegi Kotkajärvel. Küll aga on seal kõvasti heinarõuke.
"Rouge" on omakorda äärmiselt sarnane eesti sõnale ruuge – tumekollane, (punaka varjundiga) helepruun; rebasekarva. Mina olin väiksena veendunud, et oranž ei ole mingi eestikeelne sõna ja et selle asemel tulebki öelda ruuge! Oma laulus "Eesti asi" laulab Ultima Thule "rusked rasked lehmakarjad". Sealt ma õppisin sõna ruske – punakaspruun, pruunikaspunane. Omakorda sarnased on ruske ja inglise russet, mille värvikirjeldusest pärinevad ka tema teised tähendused (riie, õunad). Nimi Russell tulevat Normandia prantsuse hüüdnimest "väike punane". Ja Russ on suure naabermaa ja -rahva kohta juba tuttav tüvi. (Isuri ruskia = punakaspruun, pruun.)
Praeguse Venemaa aladele viisid selle nime endaga kaasa 9. sajandil vallutanud viikingid, kelle kohta öeldi Rus või Rhos. Nad olid praeguselt Rootsi alalt pärit ja meie (Roslageni piirkonnast tulenev) sõna Rootsi on ka osa sellest kaunist pusast. Kõige levinum teooria aga ei seosta siinkohal algsõna punavärvi vaid hoopis aerutamisega. Vana norra (rods-) tähendavat "mehed, kes aerutavad" – nii Roslageni rannikul, kui ka pikki ida-Euroopa jõgesid. Aga arvata võib, et kui nende meeste juuksed või põsed ei olnud punased, siis seda võisid ikkagi olla nende paadid.
Selline matk R sõnade maal, kuhu ka minu tibu, (kel saatuse tahtel seda tähte enda nimes pole) loodetavasti kauni ja õige, võimsa kõlava põrinaga uhkelt seiklema jääb.
Riina Kindlam,
Tallinn