Solist sopran Arete Teemets, dirigent Kuno Kerge, Heli Suviste Polikarpus. Viido Polikarpuse fotod
Mul oli jälle võimalus laulda koos Forestalia Meeskooriga. Laulsime kooride sügisfestivalil Espoo kultuurikeskuses Soomes 23. septembril. Koos Soome Meeskooriga laulmine oli Läti versioon Forestaliast.
Ma ei olnud juba mõnda aega Soomes käinud. Viimati käisin siis, kui Heli kinkis mulle sünnipäevaks reisi Soome. Laevasõit on väga tore. Kaks ja pool tundi ning oledki üle mere Helsingis. Paar aastakümmet tagasi oleks see olnud unistuste reis.
Kontsert läks hästi. Heli oli samuti kaasas ja kuulas ning tunnistas erapooletu isikuna, et meie laulsime kõige paremini!
Pärast kontserti oli õhtusöök, kus iga koor laulis oma lemmiklaule. Vahepeal pidin toimuvat tõlkima inglise keelde, sest see oli keel, mida enamus mõistis, ja nii saadi aru, mis parajasti toimub. Sain ka üllatada lätlasi, sest mul oli veel meeles mitmeid fraase, mida ma omandasin Lakewoodis, kus mul oli palju läti sõpru. Nii mõnedki lätikeelsed väljendid olid nüüd käepärast võtta.
Öösel olime hotellis. Kui me lõpuks sinna jõudsime, siis olin omadega täiesti läbi, olen ju harjunud maal üksinda elama ja minema magama, kui päike loojub.
Pärast hommikust kontserti viidi meid Helsingi bussiekskursioonile. Sain palju teada sellest linnast, mida ma enne ei teadnud. Tegime peatuse Sibeliuse monumendi juures, kus mulle meenus üks anekdoot.
Giid kiirustas lõpetama eksursioonituuri, sest oli reede õhtu ja teda ootas ees üks kokkusaamine. Buss oli täis vene veteranidest turiste ja giid arvas, et on hea mõte öelda neile, et lõpuks minnakse soome tundmatu sõduri hauale. Buss peatus Sibeliuse monumendi juures, veteranid astusid bussist välja ja hakkasid üksteist ausamba juures pildistama. Üks vene kindral astus giidi juurde ja hakkas õiendama, küsides, kas giid on lolliks läinud.
“Miks te nii arvate?“ küsis giid vastu.
“See ei ole tundmatu soome sõduri haud, see on Sibeliuse monument!“
Giidi vastus tuli kiiresti: “Jah, see on Sibeliuse monument ja ta on maailmakuulus helilooja. Aga fakt, et ta oli sõdur, on täiesti tundmatu!“
Kuno Kerge ja Forestalia Meeskoor Sibeliuse monumendi juures.
Laulsime Sibeliuse monumendi juures, andes talle sellega au. Paljud Aasia turistid imestasid selle üle ja tegid pilti, kui Alo Ritsing juhatas ühte laulu ja Kuno Kerge teist laulu.
Meiega koos oli ka meie solist, sopran Arete Teemets, kes laulis kaks laulu, “Funiculì, Funiculà“ ja “Kured tulevad“ – väga lüüriline laul, mile on kirjutanud Piret Rips-Laul Ernst Enno sõnadele.
Forestalia Meeskooris laulmine muudab mu elu huvitavamaks ja ei lase langeda igapäevarutiini. See reis oli nagu puhkus. Järgmise aasta oktoobris kohtuvad kolm koori – meie, Soome ja Läti koor – juba Riias. Meil on kavas järgmisel aastal laulda ka Itaalias.
Ma kutsun neid, kes laulda armastavad ja elavad Tartus või selle läheduses, tulema meie koori. Meie kokkusaamised on kord kuus. Me oleme laulurahvas, aga see nõuab meist igaühe pühendumist.
Viido Polikarpus
