Oleme rikkad oma põneva keele poolest. Saame mõelda tulemist tulena ja jäämist jääna. Väikese mööndusega ka viimist veena.
Tuli toob kaasa suure muutumise. Tule kaudu usuti tulema lapsi – toonekurg saadab lapse hinge korstna või suitsuaugu ja kolde kaudu peresse. Ka jõuluvana teati tulema korstna ja kamina
kaudu.
Tuli on tuulega sõber, tuul on taas lähedane vaimule. Uku Masing on ühe oma ilusa palveloo nimeks valinud: “Kui vanasti räägiti tuulest, siis kõneldi vaimust.”
Tuli ja tuul seovad inimese vaimuga. Tuli ja suits teevad puhtaks ja pühaks. Aiaposti otsa põletamine enne maasse kaevamist hoiab ära mädanemise. Kadakasuits puhastab ja pühitseb.
Tuli sööb otsata. Kuniks on tulel rooga, seniks on ka tuld. Tuli on seda nägu, mida ta sööb. Tuli on kui värav teispoolsusesse. Tuld söötes saame valida, kuhu värav avaneb ning milline ilm meie poole avaneb.
Imeline oli paar aastat tagasi Rootsis jälgida maia indiaanlaste tulepüha. Nädal enne jaanipäeva tehti kahjatuli endisele prügimäele. Tuleroaks valati kõigepealt maha peensuhkrust ring. Samast suhkrust puistati ringi sisse rist.
Suhkrumärgi peale laoti kuivadest halgudest väike tuleriit vaheldumisi šokolaaditahvlite, küünalde, mee ja maisiteradega. Tuli süüdati loitsuleelutuse ja palvete saatel.
Tule ümber olijad said kordamööda anda oma kahja tulele ning paluda õnnelikke tulemisi tulevaks ajaks.
Nõnda süüdatud tuli on uskumatult kirgas, rõõmus ja elav. Kui kahjatuli kippus madalaks kustuma, toitis toimumise korraldaja tuld taas peensuhkrut puistates.
Meie jaanituledesse kipub üha enam minema kõik, millest tahame lahti saada. Siiski on jaanitule algseks mõtteks kahjamine, tule söötmine millegi heaga, mida ka ise süüa või tarvitada tahame.
See annab omakorda lootust headeks tulemisteks tuleval ajal.
Tulemiste aeg lõpeb jaanipäevaga. Aasta teise poole märksõnadeks on jäämine, jahtumine, pimenemine. Kes ei tule jaaniku tulele, jääb magama mardipäeva ja jõuludeni välja.
Mikk Sarv
