Käes! Siin ta on, Eestimaa suvi! Ammu oodatud ja igatsetud sume suvi.
Mulle tundub, et Eesti suvi ja suveootus algab tegelikult enne, kui ta päriselt kohale jõuab. Ta algab esimese lumikellukesega, kes märtsis või aprillis peenrale ilmub, kuigi kraadiklaas näitab seitset soojakraadi ja kõigil on veel paksud joped seljas. Ta algab aiapoe järjekorras, kus inimesed seisavad mulla, tomatitaimede ja lootusega, et sel aastal tuleb teistsugune suvi: pikem, soojem, rahulikum. Oodates, et mustikad ja maasikad on sel aastal suuremad ja nende korjamise ajal ei ladistaks vihma.
Eesti suvi on eriline selle poolest, et kuigi teda oodatakse nii kaua, siis kui ta lõpuks tuleb, peab alati ka ootamatusteks valmis olema. Talveriided on küll kappi pakitud, aga igaks juhuks mitte liiga kaugele. Mäletame küll seda mõne aasta tagust jaanipäeva, kus temperatuur oli umbes sama kui jõulude ajal, ca 10 plusskraadi. Auto pagasiruumis kohtuvad rannarätik, vihmavari, kummikud, villane kampsun. Igaks juhuks. Eestlane ei lähe suvel niisama lihtsalt välja, ta läheb pigem elamusmatkale. Sest kunagi ei tea, kas ees ootab kuumava liiva ja ereda päikesega rand või hoopis korralik raheraju.
Meie suvi on lühike, aga selle eest tõeliselt äge. Kolme kuu sisse tuleb mahutada kõik, mida mõned soojema kliima rahvad teevad rahulikult aasta jooksul: puhata, remontida, abielluda, kala püüda, lastega matkale minna, sõpradega kokku saada, mustikaid ja kukeseeni korjata, meres ujuda, murutraktor ära parandada, vanaema juures õunapuu alt laud värvida ja vähemalt korra öelda: „Peaks ikka rohkem looduses käima.“ See viimane lause öeldakse enamasti looduses, telefoni vaadates, sest tuleb kontrollida, kas rabarajal on veel mõni koht, kus keegi pole selfit teinud.
Kui mujal maailmas mõõdetakse suve temperatuuriga, siis mulle vahel tundub, et meil mõõdetakse seda lõhnadega. Esmalt tuleb märja mulla lõhn, koos esimeste kevadlilledega. Siis sirelid ja pojengid, mis õitsevad täpselt nii kaua, et jõuad mõelda: „Nüüd ongi kõik igavesti ilus.“ Järgnevad grillipidude ja suitsusauna suitsulõhn, niidetud muru, järvevee ja metsa lõhn. Ja sääsetõrjekreemi lõhn, sest kusagil taustal pirisevad meie kõikide “lemmikud”, sääsed.
Sääsk on Eesti suve ametlik maskott. Mitte rukkilill, mitte suitsupääsuke, vaid sääsk: visa ja ootamatult strateegiline. Ta ilmub kohale just siis, kui inimene on lõpuks otsustanud, et nüüd istub ta terrassil ja naudib elu. Sääsk ei sega vahele, ta liitub vestlusega ja loomulikult peaosalisena. Ta on kohal kultuurielus, rahvapidudel, matkaradadel ja isegi siis, kui lahke pererahvas kinnitab, et „meil siin sääski eriti pole“. See lause tähendab tavaliselt, et sääsed on nurga taga oma armee üles rivistanud ja varitsevad pahaaimamatute eestlaste õuetulekut. Sääski on meeles pidanud isegi meie kultuuriasutused. Mõni aeg tagasi soetasime Hiiumaa Muuseumis koos kaaslasega itsitades fantastilise suveniiri – sääse pesakasti. See oli tillukese linnupesakasti kujuga, juurde anti ka paberil juhend, miks see väga oluline asjakene majapidamises peaks olema ja milline see sääskede hingeelu ikka on. Niiet, Eesti üks tähtsamaid tegelasi on Sääsk. Sel aastal õnneks või kahjuks on neid siiski vähem kui mõnel harilikumal “sääseaastal”.
Eesti suve keskpunkt on muidugi jaaniaeg. Jaanipäev on see rahvuslik hetk, mil linnad tühjenevad, maanteed täituvad Tallinnast väljavuravate autodega ja kõigil on järsku olemas mõni maakoht, sugulane, tuttav või vähemalt kutse kellegi juurde, kus „lihtsalt väike lõke“ tähendab viie meetri kõrgust hiigelkonstruktsiooni ja kartulisalatikaussi, millega võib vabalt ära toita terve küla. Sotsiaalmeedia ujutavad üle fotod kõikvõimalike erinevate lillepärgadega kaunistatud eestlastest. Jaanilõke ise on omaette nähtus Eesti kultuuriloos. Selle ümber seisavad inimesed alati poolringis, käed taskus, nägu kuumamas ja ilme mõtlik, nagu oleks tuli just öelnud midagi väga sügavamõttelist ja eluliselt olulist. Keegi räägib vanadest aegadest. Keegi arutab, millal saaks juba üle lõkke hüppama hakata. Keegi ümiseb viisijuppi Saaremaa valsist. Ilma lõkketa jaanipäeva ei ole. Olgu või pisikene ja kodune või uhke ning suur “üleküla” tuli, lõke peab alati olema.
Suvel muutub ka eestlase suhtlusviis ja temperament. Kui talvel hiilitakse supermarketis mõnda tuttavat märgates teinekord kähku riiulite vahele peitu, siis suvel hüüab eestlane rõõmsalt, rabamatkal laudtee kõige kitsamas kohas ka kõikidele võõrastele „Tere!“. Suvi teeb isegi kõige introvertsema eestlase lahti ja paneb rõõmsalt naeratama.
Ja siis on veel muidugi suvised teetööd. Kuna eestlane tahab suve jooksul sõita läbi kõik sugulased ja sõbrad üle terve riigi, siis avastatakse taas, et suur osa teekonnast kulgeb remondirežiimil maanteedel. Ajutised foorid, kruusakivikesed krõbisemas vastu auto põhja….. selle asemel, et närvi minna, keerab eestlane autoaknad lahti ja kuulab kuidas kõrval põllul müriseb heinaniiduk või laulab linnukene. Ja just siis kui jõuad kalli kauaigatsetud sõbra juurde, kes teises Eesti otsas elab, avab taevas oma vihmakraanid ning jätkub kolm päeva äikest ja vihmavalinguid. Mis on ka tore, sest pärast vihma tulevad järgmised südasuve kuulutajad – kukeseened. Nende kasvukohta muidugi eestlane kunagi võõrastele ei reeda, omadelegi mitte. Sest kukeseente korjamine on eestlastele salapärane ja müstiline rituaal, mille kõrgpunkt on muidugi hiljem fantastilise kukeseenekastme tegemine ja kõigile tuttavatele kiitmine, kui palju ikka neid seeni seekord saadi. Meie armastatud kirjanik Valdur Mikita on kirjutanud isegi raamatu pealkirjaga “Kukeseene kuulamise kunst”. See on ühe õige eestlase suvelektüür!
Ja siis veel kummel!! Õige eestlane tegeleb suvel ka ravimtaimede kasvatamisega või kui omal aeda pole, siis tuuseldab mööda niitusid ja metsi, et korjata kõikvõimalikke ravimtaimeid saja häda vastu. Kummel, naistepuna, pune, piparmünt, raudrohi, metsmaasikalehed …oi, nendest saab imeilusate siltidega purgirivi sahvrisse.
Kõiges eelpool toodus, aga mitte ainult, ongi Eesti suve võlu. Eesti suves on kõike, nii sinist taevast, äikest ja rahet aga ka sellist kuldset ja imetabast valgust, mille pärast annad põhjamaa karmile kliimale kõik andeks. Eesti suvi on eestlasele kõige ilusam aeg ja siis välismaale puhkama ei minda.
Kui sügisel keegi küsib, milline suvi oli, siis vastame enamasti ohates: „Lühike.“ See on meie kokkuvõte, sõltumata sellest, kas päikest oli palju või vähe. Aga tegelikult mahub sellesse lühidusse terve elu: ööbiku laksutamine magamistoa akna taga, esimene ujumine, viimane lõke, mustikamarjane sõrm, sääsehammustus pahkluu kohal, öine tee koju, kukeseenekorv, aknast sisse tulev heinalõhn ja tunne, et kusagil siin, nende valgete ööde ja vihmajärgsete õhtute vahel, ongi üks väike, kangekaelne õnn. Eesti suvi ei kesta kaua. Aga ta jääb kauaks meelde.
Imeilusat suve kõigile eestlastele, kust te ka ei oleks, tervitustega meie kukeseenemaalt!
Rea Raus
