Kerli ja Karl Alex oma kodus.
Karl Alex, kes on minu praegu Ameerikas elava lapsendatud poja Eeriku poeg, elab Valga lähedal Tähel. Tema ema Triinu abiellus Egoniga aastaid tagasi, pärast seda, kui Triinu tuli tagasi Kreekast, kus ta mõnda aega töötas. Egon töötab arvutitega, neil on maja Sakus, mille nad on pannud müüki. Nad ostsid vana talu, milles nad praegu elavad.
Nagu paljude vanade majadega, tundub, et ka sellega on nii, et kergem oleks ta maha lammutada ja ehitada asemele uus. Õnneks suhtuvad Egon ja Triin sellesse teisiti, loodetavasti on selline suhtumine praegu Eestis kombeks. Nad restaureerivad vana talu, taastades selle kunagise oleku ja kasutades ka materjale, mida traditsiooniliselt on kasutatud, lisamata midagi uut.
Egonil ja Triinul on kaks tütart, Itaka on kolmene ja Kerli umbes aastane. Koos oma poolvenna Karl Alexiga elavad need lapsed nagu paradiisis. Nad elavad sellist elu, millest meie põlvkond USA-s sai ainult unistada. Karl Alex on praegu kolmteist aastat vana, ta käib kohalikus Hargla koolis, kus klassis on kakskümmend last ja talle meeldib seal väga. Poiss teeb kooli kõrvalt ka talus kõvasti tööd, olles seal tänuväärseks abikäeks, aga tal on aega sõita oma mootorrattaga ja olla koos sõpradega.
Talus kasvatatakse kitsi. Vaatasin, kuidas Karl Alex neid jootis. Kitsepiima müüakse laktoositalumatutele lastele.
Sel reedel käisin Karl Alexi sünnipäeval.
Egon krohvis parajasti uksetagust seina. Kui ta töö lõpetas, oli sein sile nagu laud. Triinul on suur tuba, kus ta koob vaipu, ta müüb neid kohalikus poes. Triin teatas, et ta lupjab uksetaguse seina ise ära. Nad olid lihvinud ära lehtpuidust põrandad, ja ka vahatanud neid. Nad olid võtnud maha mõned seinad, et teha söögituba suuremaks. Majas on mitu vanamoelist ahju, talu saab soojaks neid küttes. Kõik ümberringi oli soe ja rõõmsameelne ja lapsed mängisid rahulikult meie jalgade juures.
Sünnipäevale tulid ka Triinu vanaema Hella ja vanaisa Ants. Istusime laua ääres ja kiitsime noori, kui tublid nad on ja kui palju nad on jõudnud majas ära teha lühikese aja jooksul. Ants rõhutas küll, et väga palju on veel teha. See on küll õige, aga kõike seda tehakse suure armastusega. Kui talu osteti, nägin ma kohe selle potentsiaali ja mineviku taastamise hõngu. Mitte sihtpunt ei ole oluline, vaid teekond.
Panda akna taga. Viido Polikarpuse fotod
Meie Heliga oleme teinud suuri muutusi Heli vanemate talus, aga ma ei läinud restaureerimise teed. Me mugandasime talu oma vajaduste järgi ja kuna mina elan siin praegu üksinda, siis on enamus muudatusi ka minule tehtud. Mugava köögi, kamina ja teiste ümberehituste käigus on talu muutunud nii mõnusaks, et Heli juba kadestab minu elu maal. Ta ei jõua ära oodata, millal tuleb pensioniaeg ja ta saab olla koos minuga maal meie talus. Tallinn on suurepärane, et seal külas käia.
Eestis on nii palju teha, selle asemel et minna välismaale õnne püüdma. Kuid see suundumus ongi juba pöördunud. Statistikaameti andmetel emigreerus Eestist 3637 inimest ja 2014. aastal sisenes Eestisse 3904 inimest. Emigratsiooni maht oli 30% väiksem kui eelmisel kolmel aastal. Loodan vaid, et piisavalt palju inimesi ostab meie talusid siin enne seda, kui suured põllumajandusettevõtted need üles ostavad ja põllumaadeks muudavad. Paarkümmend aastat tagasi müüdi Eestis vanu mõisahooneid ühe krooni eest, kuid täna toetavad Euroopa Liit ja valitsus nende taastamist, paljud neist ongi suurepäraselt korda tehtud.
Mu pojapoja külastamine on nagu hüpe aega tagasi. Karl Alex armastab maad, loomi ja oma kodu, mida võiks veel üks vanem soovida?
Ja Eestisse tuleb üha rohkem tagasi seeniore välismailt. Siin on hea tervishoiuteenus, imelised kaasmaalased ja oma hoiustega tuleb siin ka kenasti toime. Nõnda et ma ootan veel rohkem oma vanu sõpru, et nad liituksid minuga siin tõotatud maal!
Viido Polikarpus