17. jaanuari on eesti rahvakalendris nimetatud meeste pühaks. See on ka talve poolitaja ja jõuluaja lõpetaja.
17. südakuud on Maavalla kalendris jõuluemapäev. Sel ööl murtakse talve selgroog pooleks. Rahvakalendris on jõuluemapäev talve keskpaiga peamisi tähistajaid ja jõuluaja lõpetaja. Muiste pidi sellel ajal poole peal olema loomade toit. Karu pöörab külge ja hakkab teist käppa imema. Päeva päevatee on jõulust saati läinud ligi tunni võrra pikemaks. Aeg läheb kevade poole.
Rahvakalender tunneb jõuluemapäeva ka taliharja, kesktalvepäeva, jõuluemapäeva, tsiapäiva, sianäü pühä, tõurapäeva, tõbepäeva, seaninapäeva ja meeste püha nime all. Nimed nagu tõnisepäev, tõnissapäev, tenüspäiv, tinnüspääv jts on ilmselt arenenud katoliikliku kirikukalendri Antoniusest. Sarnast nime kannab aga ka meie koduhaldjas Tõnn.
Jõuluema päev on tõnni vaka püha (vakk oli talupoegade ümmarguse või ovaalse põhjaga silindriline nõu, mille kere oli painutatud õhukesest lauast, puukoorest või sarnasest materjalist.)
Kuigi tõnni vaka tava oli viimati kõige tugevam Vändra kandis, on seda austatud pea kogu maal. Tõnni peetakse üldiselt koduhaldjaks, kuid võimatu pole seegi, et tõnn on lihtsalt vana tava, millest visalt kinni peetakse.
Märjamaal kõneldi 70 aasta eest järgmist:
„Tõnisepäe oli vanal rahval suur püha, siis peeti pidu tõnnevaka juures. Tõnnevakka pandi igast uudsest, olgu toit ehk riie, mis aga tehti, sellest pandi osake tõnnevakka. Tõnisepäeval toodud see vakk tuppa ja peeti püha, seda austasid kõik. Ei tohtinud keegi tõnnevakale halva teha.“
Tõnni vakk on laudadest, laastudest või vitstest ümar või kandiline vakk, kus hoiti mõnd püha eset ja kuhu pandi ande. Tõnni vakka (ka tõnne, õnne ja Uku vakk) asus võõra silma eest varjul aidas, parsil või lakas. Mõnikord on Tõnni vakk olnud ka õues puu all või kivil ning mõnikord isegi avaliku tee ääres või silla all. Tõnni vakaks on kutsutud ka mõn-da kivi. Nii on Viljandimaal Tääksi ehk Õnniste küla hiiemäel asuva püha kivi nimeks Tõnni vakk.
Tarvastu kihelkonnas Vooru kalmemäel asunud tõnnivakast on kõneldud nii:
„Nõndasama käitud Tõnni juures palumas, kas häid õnnistuse aastaid või kuskile minnes ehk midagi ette võttes. Palve kestnud aga alati nõnda: Kulla Tõnnike, kallis Tõnnike, anna jälle õnnistust ja saja võrelist sigidust meie nurmedele niidudele ja karjale. Varja neid kahju eest ja saada korda meie ette võtmised. Eesmasel päeval põlganud Tõnn antud ande ära, nõndasama ei pidanud siis ka midagi uut tööd algatama. Ohverdamine ja palvetamine sündinud ikka enamast neljapäsel päeval.“
Nagu põliste väärtustega sageli, nii käsitles kirik ka Tõnni oma võistlejana, nimetas teda kurjaks ja halvaks ning võitles tuliselt ta austamise vastu. Sellisest suhtumisest on jäänud omajagu jälgi ka meie rahvapärimusse.
Jõuluema päeva kommetes ja -uskumustes tundub ebatavaliselt tähtis koht olevat päikesel. Nagu mitme teisegi maarahva püha ajal on selgi päeval heaks endeks, kui päikest paistab kas või hetke. Kui mees jõuab päikesepaistes hobuse selga hüpata, tuleb päikseline ja viljakas suvi. Kui terve päev on pilves, on suvigi jahe ja pilvine.
Jõuluema päeva on nimetatud meeste pühaks, sest päike toob siis meestele tervist ja selget meelt. Pilvisus, vastupidi – haigusi ja joomast pead.
Päikest peab täna tingimata näitama sigadelegi. Ennevanasti viidi siga selleks välja ja tõsteti mõnel pool isegi üles puuriida otsa.
Siga on ainus asi, mis seob jõuluema päeva kristliku Tõnise- ehk püha Antoniuse päevaga. Kristlased pidasid/peavad Antoniust sigade kaitsjaks ja tõid selle usu meilegi. Võõras uskumus sobis maausuga hästi. Kui põhja pool on seapea juba jõululaual tähtsal kohal, siis lõuna ja lääne pool süüakse seda jõuluema päeval. Kuid päeva annina on seapea tähtsal kohal põhjaski.
Jõuluema päeval keedeti seapeaga herne- ja oasuppi. Muist suppi ja pool seapead viidi püha puu, kivi või kivivare juurde. Paiguti veel üsna hiljuti. Maa kagunurgas on selle püha toiduks teräruug ehk tinnüsterä – uhmris valmistatud tangudest ja seapeast keedetud supp.
17. jaanuaril on viimane aeg jõuluehete ärakorjamiseks ja jõuluks tehtud ohutiste (jõulutähtede, -krässide ja -kroonide) põletamiseks.
Ahto Kaasik
