Just siis, kui oled talveriided kappi pannud ja tervitanud kevadet, keerab ilm jälle ära – hakkab sadama lund ja rahet ning sa tunned end reedetuna. Kuigi peab tunnistama, et eelmisel aastal oli veel aprilli keskelgi õu lumehangesid täis, sel aastal oleme niisugusest nuhtlusest pääsenud.
Minu naaber Karl Kaska astus meilt läbi ja käskis mul panna säärikud jalga, et minna koos heinamaale puid päästma ja kobraste poolt ehitatud tamme lõhkuma. Meie maavalduste üht külge piirav põhjaveekiht oli hakanud tõusma ja heinamaa oli muutunud väikeseks järveks. Oli aeg võita oma maa tagasi Ameerikast imporditud kobrastelt. Eesti koprad hävitati mõni aeg tagasi, neid toodi sisse Ameerikast ja nüüd on nad muutunud kohalikele talunikele nuhtluseks.
Olen näinud kobraste ehitatud tammisid Discovery kanalilt ja imetlenud, kuidas nii väikesed olendid suudavad suuri puid langetada ja oksi lohistada, aga rohkem ma neist tõesti midagi ei teadnud.
Tõmbasin säärikud jalga ja püksisääred nende peale, nagu oli teinud Karl. Mõtlesin, et ehk oleks parem need säärikute sisse toppida, aga viimati nii tehes ja lumes kahlates läksid mu jalanõud lund täis, seega oli parem ikka järgida seda, mida Karl tegi.
Karl on puutöömees. Ilmselt on ta sündinud, mootorsaag käes. Ta valmistab imeilusat aiamööblit, tema eriliseks oskuseks on okslikest kändudest laudade ja pinkide valmistamine. Karl viibib terved päevad metsas, otsides spetsiifilist puidumaterjali. Need on sellised puud, millel pole mingit kütteväärtust, aga nad ise on juba nagu skulptuurid –väändunud ja keerdunud mitmeharulised jändrikud. Iga kord Karliga koos metsas käies õpin ma ära mingi puutöömehe tarkuse.
Kõmpisime Karliga tihedate põõsaste ja alusmetsa vahel, kuni jõudsimegi esimese kopratammini. Karli sõnutsi oli tegemist vana ehitisega, mida koprad aeg-ajalt parandavad. Karl hakkas tammi lõhkuma, tekitades selle keskele väikese süvendi, mis kiiresti kasvas veejoaks. Seejärel sumpasime läbi lume järgmise tammi juurde ja lõhkusime selle. Ka sealt hakkas vesi kiiresti laiali voolama, aga nüüd juba kellegi teise maa peale, tekitades probleeme talle.
Ma polnud kunagi enne neil oma talu maadel käinudki, nii et kogu see maailm oli mulle uus. Kuhu iganes silm ulatus, nägin ma kände. Karl ütles, et see kõik on hävitatud vara, millest oleks saanud korralikku küttepuud või ehitusmaterjali.
Küsisin naabrimehelt, kus on koprad praegu, sel ajal, kui me nende tammisid lõhume. Karl vastas, et ilmselt nad ei teagi, mida me parajasti teeme.
Panime Karliga kokku stsenaariumi selle kohta, mis juhtub lähema paari tunni jooksul, kui me oleme luhalt lahkunud.
Koprad tulevad oma puude närimise retkelt koju. Äkki nad märkavad, et kodus on veetase kõvasti langenud. Nad lähevad asja uurima. Ema- ja isakobras näevad, et tamm on lõhutud. Emakobras saab vihaseks ja teeb isakoprale etteheiteid: „Mis tammi sa oled meile ehitanud?! Mida sa oled iga päev teinud, kui mina olen hoolitsenud meie laste eest? Kas ma ei öelnud sulle, kuidas tuleb tammi teha!“ Kujutasime Karliga ette, mida ema kõik isale veel öelda võib ja mida isa talle enda õigustuseks vastab. Tundus, nagu me oleksime arutanud enda elu üle, nii sarnane on loomariigi ja inimeste elu.
Erinevus meie ja töökate kobraste vahel on aga selles, et nemad ei raiska oma aega tulutute vaidluste peale ja ei süüdista teisi oma ebaõnnestumistes. Nad lihtsalt tegutsevad ja lähevad oma eluga edasi, meeldib see meile või mitte.
Viido Polikarpus
