Ma pole mitu nädalat maal üksinda saanud olla. Maja on olnud rahvast täis, nad tulid mulle appi sauna ehitama ja jaanipäeva pidama.
Nagu ma juba eelmisel korral kirjutasin, oli mul külas vennapoja pere – Kaius Polikarpus koos oma naise Carolyni ning poegade Zacki ning Samiga. See oli nende esimene Eesti külastus. Praegu on nad juba Helsingis, et lennata koju USA-sse. On üks tore ütlus: külalised on kaks korda toredad – siis, kui nad tulevad ja siis, kui nad ära lähevad. Ma armastan oma perekonda, nii neid, kes elavad üle Atlandi ookeani, kui neid, kes elavad Havail, seega üle Vaikse ookeani. Aga ma olen juba harjunud olema ja elama maal omaette ja tõsi see on, et ma naudin jälle üksi olemist.
See tuletas mulle meelde lugu mehest, kes üüris endale korteri mingi vabriku vastas. Sõbrad, kes talle külla tulid, imestasid: „Kuidas sa talud seda müra?“ Mees nõustus ja vastas: „Jah, see on hirmus müra tõesti, aga te ei tea, kui tore see on, kui iga päev kell viis õhtul saabub vaikus!“
Minu vennapoja perele näitas nende saabumisel Tallinna vanalinna minu naise noorem tütar Inge. Maale jõudnud, lasksin ma neil ühe päeva puhata. Zack oli see, kellele hakkas saun nii meeldima, et ta küttis seda terve päeva, et siis õhtul istuda sauna ees terrassil ja käia tiigis ujumas. Ühel õhtul rääkisime sauna juures tundide viisi Eesti ajaloost ja folkloorist. Zackile meeldis see, kuidas ma võrdlesin meie Kalevipoega nende Paul Bunyoniga.
Rääkisime ka minu isa vennast, onu Uno Polikarpusest, kes oli lendur. Teise maailmasõja ajal võitles ta Luftwaffes. Selgitasin oma noortele sugulastele, et eestlased ei võidelnud fašismi eest, vaid selle nimel, et hoida venelased eemal oma piiridest, et me pärast sõda saaksime jälle elada oma vabas riigis. Nii me lootsime. Kuigi meie mehed võitlesid ennastsalgavalt Sinimägedes, murdsid venelased siiski rinde läbi ning jäid siia viiekümneks aastaks, okupeerides meie maa.
Pärast jaanipäeva oli Polikarpuste perekond valmis minema ringreisile. Muidugi külastasime me Võru linna, et teha sisseoste, kuid käisime ka meie kõrgeima mäe ehk Suure Munamäe otsas. Minu naise parim sõbranna ja meie naaber Ulvi töötab seal. Saame tema üle ikka nalja visata, et tal on kõige kõrgem positsioon kogu Eesti riigis!
Kaiusele meenutas Lõuna-Eesti ühte piirkonda Michiganis ja ta teatas tõsimeeli, et Eesti teed olevat paremad sealsetest teedest. Eks Amee-rikagi on kannatanud majanduslanguse tõttu. Kaius rääkis, et mitmed sillad on seal kokku varisenud ja valitsus peab miljardeid kulutama taristu parandustöödeks.
Poisid jooksid Suurele Munamäele treppidest üles, mitte ei kasutanud lifti, nagu tegime meie Kaiusega. Meie Tallinna kodumajas on ka lift, mida ma alati kasutan, kui kolmandale korrusele lähen, aga mu naine läheb ikka jalgsi üles. Kuna ma maksan ka lifti töötamise eest majas, siis tahan ka täie raha eest sõita.
Otepäält sõitsime me Vastseliina linnusesse. Sealses muuseumis meeldis poistele, et nad said panna selga muistse raudrüü ja pähe rüütlikiivri. See on tõesti koht, kuhu ma soovitan minna ja mis meeldis minu Ameerika sugulastele väga. Vastseliinast suundusime Valga linna, et meie külalised saaksid piiluda sealt ka Lätimaad. Ma isegi ei taibanud kohe, et tegelikult oleksime võinud sõita otse Apesse ja teha piiri-punktis mõned fotod!
Teel peatusime Aleks Lepajõe juures Tsoorus. Ta on ehitanud sinna jalgpalli- ja korvpalliväljaku kohalike laste jaoks, ainult et lapsed pole seda kohta veel avastanud.
Muidugi käisime ka Tartus ja sealt viisin ma oma vennapoja pere Tallinnasse, kust nad sõitsid Helsingisse, et ka seal veel enne äralendu USA-sse paar päeva ringi vaadata. Panin neile kaasa meie viimased aiamaasikad.
Nüüd on mul aega koristada piduliste järelt. Vähemasti on mul suur hulk taarat, mis mu vaeva ehk ära tasub.
Viido Polikarpus