Lubage, et omakorda täpsustan veidi hr. Heinrich Tootsi "täpsustust" globaalse soojenemise allikate kohta (VES, 25. aprill, lhk. 7), sest ta kiri tuletas mulle kangesti meelde 1984. a. vändatud gruusia filmi nimega "Monanieba" ("Kahetsus"), kus staliniaegse allegoorilise linnapea Varlam Aravidze laip ikka leitakse hommikuti hauast üleskaevatuna ta poja aias. Nii on ka igasuguste teooriate ja konverentsidega, kus aeg-ajalt väidetakse, et kliimasoojenemise taga – kui seda üleüldse on, sest mõned on kindlad, et see on lihtsalt liberaalsete poliitikute alatu trikk – on loodusnähtused, mitte inimesed.
Enne kui ma pensionärina siidi vedama asusin, jälgisin ka mina teaduslikku kirjandust ja kliimateadlaste üha kokkukulgevat arusaamist globaalse soojenemise ehk "triiphoone-efekti" põhjuste ja toime kohta. Tegin seda oma töö pärast elektrijõutööstuse uurimisasutuses. Nii et kui minuni jõudis VESi number "täpsustusega", hakkasingi otsima kättesaadavaist tarkuseallikaist neid 60-aasta perioodiga päikesevõnkeid, mis hr. Tootsi sõnul olevat ajakirjanduse poolt ignoreeritud, aga mida tema arvates enam eitada ei saa. Neid aga ma küll ei leidnud. Sest minu teada on ÜRO-poolt loodud kliimaekspertide uurimisgrupp IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) jõudnud ammu seisukohale, et üle maailma kokkukogutud uurimuste andmete põhjal on enamvähem kindel, et maakera kliimamuutust mõjutavad peamiselt just süsiniku vallandamine ja metsade maharaiumine inimeste poolt – s.t. antropogeensed, mitte looduslikud põhjused. Süsihappegaas ja maagaas ehk metaan atmosfääris takistavad maakera pikalainelise soojuse tagasikiirgamist maailmaruumi, seega tõstes maakera temperatuuri. Ja huvitaval kombel tuli just nädalapäevad tagasi teade Hawaii saarel Mauna Loa otsas olevas observatooriumist, et süsihappegaasi osa atmosfääris oli tõusnud 400 ppm (tuhandiku promilli) peale. (Enne tööstuse levi püsis süsihappegaasi nivoo atmosfääris umbes 280 ppm peal.) On ka teada, et selle kõrval mängivad looduslikud fenomenid nagu päikesekiirgamise variatsioonid, veeauru hulga muutused, j.m. sootuks väiksemat rolli. Näiteks päikeseenergia sissevoolu mõjutab küll 11-aastaste perioodiga päikeseplekkide tsükkel (Schwabe tsükkel), mille maksimaalne variatsioon on umbes 1.3 watti ruutmeetri kohta. Aga maakera saab keskmiselt päikesekiirgust 1,366 watti iga ruutmeetri kohta, nii et selle tsükli mõju on minimaalne – umbes 0.1 protsenti. (On ka veel teisi päikesetsükleid kiirgamise ja kliimaandmete statistikast otsitud, nagu Milankovitshi tsükkel, mis tuleb maakera telje pretsessioonist ja kaldumisest, aga nende tsüklite perioodid on 26,000 ja 41,000 aastat ja mõju kliimale ei ole tõestatud.)
Ei saa ju kunagi tõestada, et midagi ei eksisteeri. Aga võib enamvähem kindel olla, et kliimamuutuse paharetid on inimesed, mitte loodus.
Arvo Lannus
San Jose, Calif.