Eesti taasvabanemisest möödub 20. augustil 19 aastat. See aeg vastab umbes esimese vabariigi perioodile Tartu rahust baaside lepinguni. Nii taust kui areng on aga väga erinevad. Mõlemad on küll ühte laadi ajaloo kapriisid, mille üle peab olema õnnelik, aga esimene saavutati vereohvritega, teises ohverdati peamiselt poole sajandi ajupesu loosungid ja tulemused.
Pärast 19 aastat on tulemused väga erinevad. Need olenevad maailma taustast, mis oli 1939. aastal Eestile väga ebasoodus. Nagunii polnud Eesti saavutanud erilist tunnustust, oli jäänud endisest Vene tsaariimpeeriumist lahtilöönud rajariigiks, kes moodustas osa kaitsevööndist NSV Liidu kommunismi laienemisele Euroopasse. Prantsuse peaminister Georges Clemenceau andis 1919. aastal sellele nime cordon sanitaire. Ajaloolase André Fontaine’ kohaselt oli see tegelikult külma sõja alguseks, mida tavaliselt loetakse 1947. aastast. Esimese külma sõja kaotas Lääne-Euroopa Molotov-Ribbentropi paktiga 1939. aastal, mis murdis selle kaitsevööndi. Viis ka Eesti iseseisvuse kaotusele, mida ei oleks vaja vaadelda kui mingit isoleeritud fakti reeturite ja mahamüüjatega, vaid kui lüli suur-riikide oma huvisid kaitsvas poliitikas. Väikeriikidel pole nagunii mingit totaalset iseseisvust, nad sõltuvad väga tugevalt suurriikide vahekorrast.
Pärast Teist maailmasõda langes kaitsevöönd N. Liidu võimu ja mõju alla. See asendus kindla piiriga – raudeesriidega, mille ilmekaks näiteks oli Berliini müür. Areng läheb aga edasi, Euroopas pole kunagi olnud väga kaua kindlaid piire, samuti pole eriti pikka aega kehtinud ”igaveseks ajaks” sõlmitud rahulepingud. Paljudest vasakpoolsetest toetajatest hoolimata ei õnnestunud N.Liidul laiendada oma mõju lääne suunas. Püüdlused võimu tugevdamiseks tõid kaasa probleemid, mis näitasid selle autoritaarse süsteemi nõrkusi. Gorbatšovi päästerõngad: glasnost ja perestroika mõjusid väidetavale rahva-demokraatiale bumerangina. Berliini müüri langus 1989. aasta sügisel viis kiiresti Moskva kaardimaja kokkuvarisemisele, andis innustust selle lammutajatele. Moskva putšistide meeleheitlik päästmiskatse 1991. aasta augustis andis sellele impeeriumile, mida tema Lääne sõbrad nimetasid ”enneolematult heaks”, USA president Ronald Reagan aga ”kurjuse impeeriumiks”, viimase surmahoobi. Avanesid piirid ja vabanesid selle võimu ja mõju all olnud riigid, nende hulgas ka Eesti.
Veretu vabanemine oli loomulikult okupatsiooni ajal palju inimkaotusi kannatanud rahvale kasulik, aga puudus sama üksmeel, mis koondas eesti rahvast Vabadussõja ajal. Kuigi see ka tookord aegamööda muutus lahkhelideks, aitas see siiski panna tugevama aluse rahvuslikule patriotismile, mis on pärast taasiseseisvumist kujunemas halvustavaks väljendiks. Peale selle on jätkuvaks probleemiks asustuskolonistide kohalejäämine, mille kohta ei tohi võtta sõnagi, ilma et seda kohe kutsutaks russofoobiaks.
Eesti areng pärast taasvabanemist on olnud sujuvam kui eelmine kord. Seekord polnud vaja end kapselduda neutraalsusesse, mida keegi riikidevaheliste konfliktide puhul nagunii ei respekteeri. Tookordne Rahvasteliit oli vähemalt sama hambutu ja võimetu nagu tänapäeva ÜRO, kus võetakse vastu deklaratsioone, mille jälgimist nõutakse demokraatlikelt riikidelt – diktatuurid võivad neid ignoreerida. Peale selle on igal julgeolekunõukogu alalisel liikmel (Venemaa, Hiina, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa) vetoõigus, mistõttu tegelikkuses sageli ei suudeta otsusteni jõuda.
Praegu on Eestil pärast liitumist Europa Liidu ja NATOga hoopis konkreetsemad liitlased. Loomulikult leidub selle kritiseerijaid. Esimene on teatavasti riikide liit, mitte liitriik. Selle liidu moodustavad enamikus rahvusriigid, kes põhimõtteliselt ei soovi enda muutumist millekski muuks, kuigi on teisi tendentse. Probleemi lõpplahendus terendab tulevikus.
Sõjaeelset Eesti Vabariiki tabas väga raskelt majanduskriis, millega tuli ise hakkama saada. Praegune Eesti on veelgi uue globaalse majanduskriisi mõju all, mis aga pole toonud kaasa sama raskeid tulemusi. Selleks aitab kaasa praegune rahvusvaheline majanduslik koostöö.
Taasvabanenud Eesti Vabariigi lähtepositsioon on palju tugevam ja annab põhjust optimismiks. Loomulikult pole teada, mida toob tulevik, palju sõltub nagu varemgi maailma arengust.
Olen alati olnud optimist, ka ajaloo tumedate tundide ajal. See on enamasti paika pidanud, nagu ka usk Eesti taasvabanemisse. Loodan ikka selle säilumisse. Ajaloolasena lähtun arvamisest, et, minevikku tuleb mõista tema premisside kohaselt. Kui tahetakse seletada ja tõlgendada ajalugu praegu kehtivate normide kohaselt, libisetakse õhukesel jääl, milles on anakronistlikke auke. Samal ajal väärivad tunnustust need, kes suupruukimise asemel püüavad Eestit üles ja edasi ehitada.
