Maamaja õuemuru on rohe-valge-kollasekirju. Kiiremini kui muru kasvavad valged margareetad / margariitad ehk maarjalilled (ametliku nimega harilik kirikakar) ja ka kollane tulikas (perekond buttercup). Nendele, kes perfektsest rohelisest golfimuruvaibast unistavad, on antud õied kuuldavasti pinnuks silmas, millest üritatakse lahti saada. Õnneks ei ole kõik seda meelt. See valdavalt valge, aga ka roosakas, Euroopa n-ö kääbus-karikakar avab ja sulgeb oma õied päikese järgi. Minu ämm ütleb nende kohta maria roos (marienroos). Natuke kahju, et muru kõikjal Põhja-Ameerikas nii armsalt ja romantiliselt ei õitse.
Ätt (nõnda kutsuvad selle pere lapselapsed oma Saaremaa-vanaisa) teeb aida räästa all värsket kasevihta. Vihtasid tehaksegi enne jaanipäeva, kui lehed on värsked, ja nii, et jätkuks kogu aastaks. Tol õhtul käisime saunas ja siis ruttasime põllu peale tervitama suve, kui see kell 19.37 saabus. (Päikesetõus 4.03, loojang 22.43.) Kaasiku talu saunas on tihti laval soojas vees leos ka tammeokstest viht ja kadakaviht. Mina ühe korra proovisin viimast ja nahk oli nädalajagu päevi kuppudega kaetud. Ei pea ennast tea mis õrnakeseks, aga paraku ma oma nahka nõndaviisi noolekindlaks enam teha ei julge.
Meie peres on igal ühel Mamma eeskujul oma kask, millelt rahulikku meelt, aga ka jõudu ammutamas käia. Pildil on vanaema Helgi ja tema kolm lapselast Tuule, Suvi Mari ja Piibe võidupühaeelsel päeval oma kaski kallistamas. Seda võiks ka nimetada kalliralliks.
