Noor Eesti moelooja leidis oma juured vanavanaema pulmavaibast: „Suhelge oma vanavanematega, kuni veel saate“

Mis juhtub siis, kui üks tudeng otsustab koolitöö jaoks uurida oma suguvõsa? Eesti moelooja Pauline Ööpiku puhul viis see avastuseni, mis muutis tema arusaama iseendast.

Vanatädi kapipõhjast tuli välja vanavanaema ligi sajandivanune pulmavaip, mille olemasolust polnud perekonnas peaaegu keegi enam teadlik. Sellest sai alguse teekond Eesti ajaloo, perekonnalugude ja oma juurte juurde.

Sel suvel Eesti Kunstiakadeemia moedisaini eriala lõpetanud Pauline Ööpik tunnistab, et ajalugu on teda paelunud juba aastaid. Enne moedisaini õppima asumist kaalus ta tõsiselt hoopis arheoloogi eriala. „Ma tahtsin minna arheoloogiat õppima. Mulle on alati tundunud uskumatult põnev avastada seda, mis kunagi oli,“ räägib ta. „Hiljem sain aru, et tegelikult huvitab mind sama palju ka rõivaste ajalugu.“

Just Eesti Kunstiakadeemia etnograafia aine viis ta oma perekonna lugusid uurima. Õppetöö eesmärk oli luua etnograafiline kollektsioon, mis lähtuks võimalusel tudengi enda juurtest. Pauline perekonna juured ulatuvad Läänemaale, Kullamaa, Lihula ja Vigala kanti. Sealt hakkaski ta otsima lugusid, vanu fotosid ja mälestusi.

Kõige suurem üllatus ootas aga vanatädi kodus. „Ta ütles ühel hetkel, et tal peaks kapis midagi olema. Siis tõi ta välja minu vanavanaema pulmavaiba, mida polnud selles perekonnas peaaegu mitte keegi näinud.“ Vaip jäi noore moelooja hoole alla ning sellest kujunes kogu kollektsiooni keskne inspiratsiooniallikas.