Teisipäeval, 17. septembril koguneti Eesti Kirjandusmuuseumis, et taas meenutada 1944. aasta põgenemist venelaste pealetungi eest ning elu paguluses.
Esimene kõneleja Iivi Zajedova tõi välja Eesti ühiskonna 20. sajandi traagilise loo, mida aga Eesti oma teaduses ja oma ülikoolides senini piisavalt pole uuritud. Ometi jääb aega teemal algallikatelt kuulda järjest vähemaks.
Samuti on traagiline, et kui sovetiperioodi ajalooõpikutes oli eestlaste traagilisest põgenemisest vaid üks lõik, siis ka tänapäeva Eesti põhikoolis ja gümnaasiumis pole pagulusse põgenemise lugu ning eestlaste pagulusühiskond ja paguluskultuur senini õppekavas.
Üleilmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) toetab Eesti koolides pagulusloo õpetust, vaja on hakata läbi rääkima haridusministeeriumiga.
Iivi Zajedova veab paadipõgenike mäletuse jäädvustamise toimkonna tööd ÜEKN-is.
Tiina Kirss on Eesti elulugude suurepärane tundja ja uurija, ta õpetab ka oma eluloo kirjutamise kursust nii Torontos kui Eestis.
Ta ütleb, et üldist pilti keskmisest põgenikust on raske esitada. Näiteks Viimsist läks Rootsi poole 14 paati, millest 9 väiksemat jõudsid Rootsi randa. Just suuremad 5 paati lastega, peredega ei jõudnud sinna kunagi.
Ta tõi hulgaliselt näiteid paadipõgenike eluloolistest lugudest, kus on kirjeldatud seda ehmatust, hirmu ja teadmatust – kogu suurt segadust, milles oldi ja elati alates põgenemisteekonnast kuni rahuliku igapäevaeluni, selline teekond kokku võis võtta aastaid alates põgenikelaagritest ja lõpetades uue kodu ja eestluskeskuste rajamisega. Ja ikkagi võib öelda, et segadus ei lõppenud, trauma on inimestes sügaval, sageli oma traumast ja läbielamistest oma kodus oma lastele ei räägita, sest püütakse hoida lapsepõlve võimalikult turvalisena.
Maie Barrow Adelaide’ist kirjeldas naiste rolli eestluse hoidmisel Austraalias.
Maie Barrow on Austraalia eestlaste arhiivis töötanud 30 aastat – nende pere pere jäi hiljaks laevale Moero, mis punaarmee pommitabamuse tõttu läks merepõhja.
Maie on neid lugusid kuulnud läbi elu, eriti oma töös 30 aasta jooksul Eesti arhiivis, kus nüüd on jõudnud kätte ajajärk, et arhiivi tulevad infot otsima noored Eesti juurtega ingliskeelsed koolilapsed, kes jäävad keelega hätta, ent leiavad lahenduse – ma võtan oma vanaema kaasa… Järgmisel korral tulebki koos vanaemaga. Selgub, et vanaema pole varem kunagi arhiivis käinud ning nüüd on ta ise innustunud ning tal on tekkinud aktiivne huvi, ja ta hakkabki oma suguvõsa ja perelugu uurima. Ning siis järgmisel korral saavad arhiivis kokku juba mitu sellist vanaema, kes juba omavahel infot vahetavad.
Maie Barrow iseloomustab eestlaste rahvuslikku tööjaotust nii, et mehed istusid juhatustes ja naised tegid roogasid, käsitöid.
Samas aga just rahvusliku käsitööga paistsid Eesti naised Austraalias silma, käsitööd imetleti, korraldati näitusi, õpetati eesti rahvuslikku käsitööd, ühtlasi koostöös kooti kirikutele ja Eesti Majadele uhkeid rahvuslikke vaipu, mis on tõstnud Eesti rahvusliku käsitöö monumentaalseks kunstiks.
Naised on olnud pidev kandev jõud, tihti nagu nähtamatud haldjad.
Nüüd selgub, et käsitöö tegijatel ongi olnud eriline roll oma oskused kokku panna ja tutvustada.
Maie Barrow meelest on vaja nõustada arhiive ja mõelda, kuidas edaspidi mälu hoida ja õpetada noortele. Varasemal perioodil oli laupäeviti eesti kool, nüüd aga põhiline õpetus käib kõik läbi laulu ja tantsu. Laste rahvatants õpetab kultuuri ja on ühtlasi keelekeskkond. Keelekeskkond pole kõige olulisem. Kõige tähtsam on, et noored skaudilaagrites suvel kokku saavad. Suvised laagrid on kõige rohkem noori liitnud kogu eluks. See on eestluse üks võti.
Vestlusringis teemad jätkuvad.
Rein Taagepera kõneleb Saksa paguluslaagrist Marokosse reisimisest, et tema lapsena ei tajunud kogu tee traagilisust.
Marju Rink-Abel on samuti kogenud hoolivat rahulikku lapsepõlve, kus raskusi on lapse eest pigem varjatud. Ta kirjeldas, kuidas Ameerikasse Seabrooki jõudmine tingis selle, et vanemad käisid eri vahetustes tööl, väike Marju anti ühelt teisele üle teel kodust tööle.
Tiina Kirss kirjeldab, kuidas koos lastega Eestisse tuli ja otsustas, et ei kõnele neile midagi põgenemisest ja ajaloost, tutvustan praeguse eluga. Üldiselt oligi kõik positiivne, elati Tartu Annelinnas. Õhtul aga ütles 8-aastane vanem tütar, et kardab, sest “siin Eestis on nii palju sõdasid olnud, sellepärast kardan”.
Rein Taagepera on seda meelt, et BATUNi tulek 1960ndatel-1970ndatel õnnestus seetõttu, et tabas ära moevoolude sõnavara ning võttis selle oma eesmärkide teenistusse. Oluline ongi sobituda maailma moevoolude konteksti. Seda oskust varemal Eestist põgenenud põlvkonnal piisavalt polnud, sest polnud nii korralikku kohaliku keele oskust. Kui 1960ndatel tulid noored eestlased, kel korralik inglise keel ja hakkasid nõudma oma okupeeritud kodumaale inimõigusi, mis oligi suur uus moevool, siis seda vabaduse poole liikumist toetati laialt, saadi ÜRO-s tegutseda.
Muidugi, vabadusvõitlus käis ajakirjanduse abil, selle vedaja oli ka eestikeelne Ameerika Hääl ja vastuvedaja Eesti NSV-s saade “Maailm täna” Eesti Raadios. Saade pandi tahtlikult just samale kellaajale, mil toimusid Ameerika Hääle eestikeelsed saated, et Ameerika Hääle kuulamist segada.
Veelgi enam, omalt poolt võin kinnitada, et sovetiaegses EKP Keskkomitee-KGB salaraamatukogus on olemas omaaegsed KGB tellimusel litereeritult Ameerika Hääle kõigi saadete sisu transkriptsioonid, nii et Eesti paguluslugu võib ka läbi KGB-tööliste askelduste tundma õppida.
** Arutlusteemaks olid ka põgenemise ja paguluse mälestusmärgid Eestis, neid on praegu avalikus ruumis lubamatult vähe. Näiteks Tallinnas pole senini suuremat mälestusmärki okupatsioonivõimu ja selle terrori eest 1944. a oma kodudest põgenenud Eesti peredele.
Laupäeval, 21. septembril avatakse Pärnu jõe promenaadil, endise sadama läheduses skulptor Elo Liivi valmistatud ausammas “Käed”, mis kujutab kaht kahe meetri pikkust kohtuvad kätt…
Paadipõgenike konverentsil käis, arutles ja fotod tegi
Maarja Pärl Lõhmus