Rio de Janeiros lõppenud suveolümpia andis Eestile 207 osalenud riigi medalitabelis ühe pronksiga 78.-87. koha jagamise. Seda koos Soome, Austria, Moldova, Dominikaani, Maroko, Nigeeria, Portugali, Trinidadi ja Tobago ning Araabia Ühendemiraatidega. Euroopa riikidest jäid nulli peale ehk päris medalita Läti, Island, Bosnia ja Hertsegoviina, Albaania, Küpros, Montenegro ja Makedoonia, maailma mastaabis oli see rida veel värvikam ja pikem. Kui vaadata, et koos Eestiga või nukramalt seisid selles tabelis palju suuremad (näiteks Portugal), rikkamad (AÜE), sporditalendikamad (endise Jugoslaavia riigid) ja rikka spordiajalooga (Soome) riigid, siis ei saa eestlaste saagile miinusmärki lisada.
Tõsi, neli aastat tagasi mindi Londonisse hoopis väiksemate lootustega (kindel medalimees tundus olevat vaid kettaheitja Gerd Kanter), nüüd oli medalivõimelisi 6-7 (Kanter ja Martin Kupper kettaheites, epeenaised nii individuaalselt kui võistkondlikult, Mart Seim tõstmises, sõudjate neljapaat, maadlejad Heiki Nabi ja Epp Mäe, vehkleja Nikolai Novosjolov).
Bravuurselt tegid oma töö neist ära vaid sõudjad Andrei Jämsä, Allar Raja, Tõnu Endrekson ja Kaspar Taimsoo, jäädes küll finaalis selgelt alla Saksamaale ja Austraaliale, aga võttes ülejäänute ees olümpiapronksi. Mehed sõitsid end nii tühjaks, et Raja käis finiši järel ära meedikute hoole all, aga tunnike hiljem lubasid nii mehed kui nende treener Matti Killing, et püütakse jätkata, ükskord ka MM-kuld ära tuua ning nelja aasta pärast Tokyo olümpial sama nelikuga kõrget kohta püüda.
Lisaks sõudjatele jõudsid Rio mängudel esitosinasse veel epeenaiskond, kes sai neljanda koha nagu ka kettaheitja Martin Kupper, viiendaks tulid kettaheitja Gerd Kanter ja raskekaalumaadleja Heiki Nabi, kuuendaks kaugushüppaja Ksenija Balta ja 400 meetri tõkkejooksja Rasmus Mägi, seitsmendaks tõstja Mart Seim, kaheksandaks epeevehkleja Nikolai Novosjolov, üheksandaks jalgrattur Tanel Kangert, kümnendaks vehkleja Irina Embrich, üheteistkümnendaks purjelaudur Ingrid Puusta ja kaheteistkümnendaks vehkleja Erika Kirpu.
Epeenaiskonnalt loodeti medalit, aga kuigi Irina Embrichi otsustava torke abil võideti 27:26 Lõuna-Koread, kaotati seejärel selgelt poolfinaal 36:45 Hiinale ja pronksimatš 31:37 Venemaale. Eesti põhikolmikust Embrich, Erika Kirpu ja Julia Beljajeva oli ainsana vormis ja olümpiale vastavalt vaimselt tugev Embrich, teised naiskonnakaaslased langesid ansamblist. Atlanta mängudest saati tagajärjetult olümpiale pürginud naistest on seda enam kahju, et 2020 Tokyos epeed ja seega uut šanssi kavas polegi…
Kettaheitevõistlust juhtis alguses oma tänavusele parimale lähedase 65.10ga 37-aastane Gerd Kanter, aga siis läks rida nooremaid mehi temast mööda. Paisu selles võistluses vallandas viimases voorus 66.58ga end poolaka Piotr Malachowski järele teisele kohale heitnud Martin Kupper, aga paraku polnud talle seekord veel hõbedat määratud. Noored sakslased Cristoph Harding ja Daniel Jasinski lükkasid Kupperi neljandaks ja Kanteri viiendaks. Karjääri loojangul Kanterit, tiitlivõistlustelt 11 medalit võitnud meest tuleb siiski kiita, kogemuste toel võttis ta sellest päevast maksimumi. Võistluse järel ütles Kupper, et Tokyosse läheb ta võitma või vähemalt medalit saama. Kanter ei välistanud karjääri jätkamist.
Kindlasti olid Eesti delegatsiooni säravaimad tähed Rios 400 meetri tõkkejooksja Rasmus Mägi ja kaugushüppaja Ksenija Balta. Mägi pääses vaid sajandiksekundilise paremusega kaheksa finalisti sekka ja jooksis seal kuuenda koha andnud Eesti rekordi 48.40 sekundit. Saavutus on seda väärtuslikum, et Mägi oli 32 aasta järel esimese eestlasena (eelmine Enn Sellik 1980 Moskvas 5000 meetris) jooksuala olümpiafinaalis. Kui sprindiala arvestada, siis läbi aegade esimese eestlasena!
Vaid imetleda saab ka Baltat. 2011. talvel vigastas Euroopa 2007. aasta kaugushüppe sisemeister nii rängalt põlve, et spordiga tundus lõpp käes olevat. Ometi võitles Balta end taas spordi absoluutsesse tippu! Rio olümpial pääses ta 6.71ga finaali ja hüppas seal oma tänavuse parima tulemuse 6.79, mis andis kuuenda koha. 30-aastane sportlane ütles, et hammas jäi verele ja kindlasti tahab ta üritada ka üle seitsme meetri hüpata.
Mart Seim oli enda sõnade järgi valmis suurteks tegudeks, paraku jäi tal soovitud raskus fikseerimata nii rebimises kui tõukamises (süüdi libe kang ning kohtunikud) ja kogusumma 430 kilo jäi võitnud grusiin Talahadze resultaadile alla koguni 43 kiloga. Väärib märkimist, et ega see väga ammu olnud, kui kolme tõstega (siis võisteldi ka surumises) esimest korda 500 kilo kokku saadi, nüüd on raskekaallased lähedal sellele, et teha see kahe tõsteviisiga.
Eesti sportlasi võistles Rio de Janeiro olümpial 47. Otsa tegi lahti vibulaskur Laura Nurmsalu, lõpetasid pühapäeval maratoonarid Roman Fosti ja Tiidrek Nurme. Maratonimehed said küll lõpukohad seitsmenda kümne alguses, aga jooksid mõlemad oma senise karjääri paremuselt teise aja, võtsid endast viimast ja jäid olümpiaga rahule. Mida päris ilmselt siiski kõigi eestlaste kohta öelda ei saa, kui kümnevõistlejaid, odaviskajaid, vehklejaid ja maadlejaid silmas pidada. Nii võitsid kahekordne maailmameister Heiki Nabi, mullune MM-pronks Epp Mäe ja Ardo Arusaar olümpial kolme peale vaid ühe matši.
Kindlasti osutusid aga Rios eestlasest suurimateks staarideks kolmikkõdedest maratonijooksjad Liina, Lily ja Leila Luik. Finišisse jõudis neist vaid kaks, sedagi teise saja alguses, aga olümpiaajaloo esimesed ühemunakolmikud pälvisid suurimate infoagentuuride tähelepanu ja tegid Eestile väga head reklaami. Kes ikka teab sadade võistluste tuhandete osalejate seast mõnda tublit viienda koha omanikku, aga kolm säravat ühte nägu blondi neidu olid peaaegu samasuguseks magnetiks nagu Usain Bolt.
See pidu on läbi ja võrreldav mulluse lumega, peagi käes aeg mõelda 2018. aasta taliolümpiale Lõuna-Koreas. Kas Eestil on seal ka muid pildile pääsemise variante Pyeongchangi mängude ajal vaid 16-aastaseks saava trikisuusataja Kelly Sildaru kõrval?
Enn Hallik
