Kultuuripäevade raames on Eesti Maja valgesse saali üles pandud uus ja omanäoline näitus. Autorid Anna-Helena ja Gled-Airiin Saarso. Nende lapitehnikas tekstiilid ja käsitööna valminud ehted koondnimega „Sõleroosid – Indegenous Modernity“ olid juba varem vabariigi 95. sünnipäeva tähistamise raames üleval ÜRO peakorteris. Kunstnikest ema ja tütar viibisid ka ise 15.-26. veebruarini Ameerikas, nii näituse avamisel kui ka muidu linna uudistamas.
Loodetavasti õnnestus neil kunsti- ja kultuurimetropolis oma tulevaste tööde jaoks uusi ideid ammutada. Nüüd, kus nad on juba ammu tagasi kodumaal Eestis ja reisimuljed laagerdunud, jagasid nad minuga oma mõtteid New Yorgist.
Kuidas üldse tekkisid ideed antud näituseeksponaatide tegemiseks?
Gled-Airiin: tekstiilides kangaga manipuleerimine rahvakunsti ainetel on küll esmakordne lähenemine. Küll aga on rahvuslikud mustrid olnud minu lapitöödes esindatud tasapinnalisel kujul. Inspiratsioon koguneb killukeste haaval, eesti rahvuslikke mustreid on praegu disainis palju kasutatud. Mina olen pea paarkümmend aastat triibuseelikute ja vööde mustreid lapitöödeks kujundanud. Kaugete maade mustreid olen hakanud koguma viimase aastakümne jooksul. Anna-Helena on ka varem ehete tegemisel inspiratsiooni saanud ja kasutanud vanu ehteid, seekord siis olid nendeks traditsioonilised rahvusehted. Loomulikult on palju inspiratsiooni kogutud reisidelt erinevatesse maailma paikadesse.
Kust ostate materjale? Kuulsin, et taaskasutate.
Tekstiiltöödes kasutatud materjalid on saadud enamasti enda või tuttavate kasutatud rõivastest ja tekstiilidest, lisandina kasutan metallist aksessuaare, nii uusi kui ka taaskasutatuid. Sellel näitusel on linased ja villased toon-toonis tekstiilid. Ehete jaoks ostab Anna-Helena materjale kodumaa netipoest, kuid palju ka reisidel käies helmepoodidest. Näituselgi võib näha ehet, kus on materjale kuuest-seitsmest riigist toodud. Jutud on liikvele läinud ja nüüd tuuakse mulle ka vanu ehteid, mida enam ei kanta; ka nende tükke ja juppe kasutan oma ehetes. Suur roll on minu ehetes ka terviklikel vanadel ehetel – ka sel näitusel kasutasin vanu eesti sõlgi ja preese ning taaskasutasin erinevaid helmeid, kette ja metallosi. Taaskasutusmaterjalide kasutamine ootab loovust ja leiutamist, mis muudab kunstniku töö eriliselt ainulaadseks ja kaasahaaravaks.
Kuidas jäite rahule näituse külastatavuse ja eksponeerimisega ÜROs?
Anna-Helena: Jäime hästi rahule, avamisele tuli palju inimesi maailma erinevatest nurkadest (sh ÜRO esindustest). Soojalt liigutas, et mit-med inimesed leidsid näituse eksponaatidel seoseid nende oma rahvuskultuuriga. Näitus jääb ju ka veel pikemalt Idarannikule rändama, mille üle on eriti hea meel.
Kunstnike arvates on NYC kirju linn. New York City’s on palju põnevat teha ja näha. Manhattan sai Harlemist Downtownini läbi kõnnitud. Külastati kunstimuuseume: MoMA, Guggenheim ja Metropolitan Art. Õhtuid sisustasid teatrielamused. Palju vaatamist pakkus juba tänavapilt ja NYCi inimesed ise. Anna-Helena leidis hulganisti aardeid Brooklyni kirbuturult, kus oli lai valik vintage ehteid.
Kaunite sõlgede idee võtavad loojad ise kokku järgmiselt: „Sõleroosid on iidsed armastuse ja ilu sümbolid. Roosid juhtisid hingi tormilistes elukeeristes õiges suunas. Roosi kujutistega kompassid – tuulteroosid aitasid meremeestel õiget suunda leida, nooleots näitas alati põhja. Tormistes meretuultes keerutasid lilled ennast muistsete eestlaste keepidele kinnitusteks. Koju toodud hinnalised talismanid kingiti mehi ootavatele naistele. Ajapikku muutusid need lilleõiteks sõlgedel ja preesidel. Punased lilled on andnud sõlgedele ja preesidele kaunistuseks oma kroonlehed. Heledad õied on tuultepööristes muutunud ratasteks ja spiraalideks.
Roosirattad veerevad üle maa ja vee ning suunavad inimese eluteed.
Sõleroosid elavad tänaseni eesti rahvariietel, tarbekunstis, meie mõtetes. Nad hoiavad inimeste sisemist tasakaalu ja kaitsevad kiirustamise ning pealiskaudsuse eest.“
Kui sobilik mõttetera newyorklastele. Plaani järgi veereb näitus varsti edasi Washington DCsse.
Anne McCullom
