Lähed parki, metsatukka. See on ju praegusel ohuajal lubatud, kui pead koerajalutajatega vähemalt 2 meetrilist (kuuejalast) distantsi.
Alul püsid suuremal rajal, mille äärde tekib iga päevaga üha rohkem pisikesi haldjate majakesi.
Neid on ümbruskonna lapsed siia meisterdanud igasugu karbikestest ja potsikutest, kenakesti kaunistanud ja paigutanud suurte tammede tüvede varjulistesse soppidesse.
Väiksemad lapsed, kes vanematega tulnud end tuulutama, avastavad neid kiljudes ja rõõmustades. See on armas ja julgustav.
Lähed vähemkäidud rada ja satud kõrvalolevale märgalale. Siin on oja, mis nõrgub kõrgelt kaldalt. Ja tärkavad tegelased.
Tilisevatest lumikellukestest ja õhkõrnadest sinililledest on asi kaugel.
Nad tõusevad nagu raketid, kõva koorikuga nagu puine kapsaleht, mis tumepunane, kohati ka oliivroheline punaste juttidega.
Ometi need ongi antud keskkonna esimesed kevadõied, kahtlased.
Panevad mõtlema, et isegi vabas looduses ei saa kaotada valvsust.
Igal pool on märgid, mis manitsevad hindama olukorda, enne kui üle oja hüppad. Äkki vajud mutta.
Bordoopunase mütsiga kevadpäkapikk surub maa seest välja lääne-Toronto iidses jõeorus. See on eastern skunk cabbage, Symplocarpus foetidus, ka swamp cabbage.
Niisiis võiks öelda skunksikapsas, skunk-kapsas või vähemtäpselt ent rahvapäraselt TÕHUKAPSAS.
Ei haise see päkapikk nagu tõhk, ta on väga nunnu (cute), nagu ütlevad eelteismelised tüdrukud. Aga kui murrad õisiku kandelehe (spathe), tuleb tuttav hapukas skungi lehk.
Nn tõhukapsad alustasid õitsemist antud paigas kuu aega tagasi, tänaseks kõrguvad õisikute vahel ja kohal taime suured, rohelised, kapsalehe-sarnased lehviklehed.
Ühe olukorra mitu pale, ühe taime mitu pale. Tõhukapsas on suure sisemise jõu, suisa küttekehaga, mis suudab sulatada lund enda ümbert, et sirguda. Hirmul on suured silmad, et peidus on sarvik – sorts! Varitseb maa all ja kõikjal.
Aga kas teadamatuse puhul saavad silmad iial liig suured olla? Ära puutu, ära peatu, püsi kodus, seal võib hinge kinni hoides kaas-karantiinseid kallistada.
Skunk-sookapsa õisiku kandelehe sees avastasime peidusoleva kera, mis väga sarnane sellele, mida pidevalt näeme televisioonis uudistediktorite õla taga.
Teleris on see suurendatud pandeemiapisik, siin on see taime spadix ehk tõlvik – “jämenenud, lihakas õisik, mille teljele kinnituvad õied”.
Ehmatas küll, see tuttav, kolekera, kuid siin on see täiesti süütu. Hingame rahulikult värsket õhku endiselt sisse. Olge hoitud!
Fotod ja tekst: Riina Kindlam
