Olles jälle üksi oma talus pärast seda, kui kõik külalised, kes olid mu juubelisünnipäevale saabunud Tallinnast, Tartust, Hiiumaalt, Saaremaalt, Põlvast ja Viljandist ning ka mu naabrid siit Võrumaalt, tundsin ma äkki sügavat üksindust ja soovi midagi korda saata, et õigustada kogu seda sagimist minu 70 aasta juubeli ümber.
Küllap ongi sünnipäevade mõte tuletada meelde, et me oleme hoitud ja armastatud ning mitte üksi. Minule küll meeldib väga üksinda olla, aga ma tean, et ma seda tegelikult ei ole. Ma tean, et igal ajal võin ma istuda autosse või osta bussipileti ning sõita oma armsate juurde Tallinna või mujale.
7. juulil algas mu hommik sellega, et mu vana hea sõber Uno Loop helistas ja soovis palju õnne sünnipäevaks. Siis helistasid mu naisevend Väino Puura ja tema naine Sirje, kes laulsid mulle ka sünnipäevalaulu! Järgnes Riho Sibul, kes samuti ei jätnud mulle laulmata. Selline algus ei saanud ju tähendada, et ilmajaama ennustus vihmaseks ning tormiseks päevaks võiks täide minna laupäeval 9. juulil, mil me ootasime külalisi, ja Heli ning Hella ettevalmistused pea peale pöörata. Läkski nii – Kurenurmes säras laupäeval 9. juulil päike ning külalised saabusid heas tujus, kaasas veelgi suupoolist ning jooke.
Juta Ristsoo ja Heiki Vaher lubasid, et jäävad meie juurde mitmeks aastaks. Kohale jõudis ka Uku Meri New Yorgist, Agu Ets pidi ka tulema, aga … ta helistas ja vabandas: „Juhtus nii, et jäin Valli baari sõpradega juttu ajama…“ Vabanduse võtsin loomulikult vastu, sest nii võib juhtuda ju igaühega.
Valdeko Sibul, Riho Sibula vanem vend, saabus 7. juulil koos oma abikaasa Ehaga. Naabrimees Karli Kaskal aga oli meile jõudes süles siil. Ma juba kuulsin, kuidas koerad hakkasid meeleheitlikult haukuma. Tavaliselt teevad nad seda öösel, aga sedakorda nägi Karli neid lärmi löövat süütu kerratõmbunud siili peale maja ees.
Euroopa siilid pole midagi hirmsate okassigade kõrval USA-s, kes viskavad oma ohtlikud tüükad sabaga teda tüütama tulnu pihta. Euroopa siil on aga väga armas. Ta liigub vaikselt nagu transis ja tõmbab end kerra, kui tal hirm naha vahele aetakse.
Sain hakkama siilikese sülle võtmisega. Tegin seda väga ettevaatlikult. Koeraga poleks siil nii leebe olnud, kui ta oli minuga.
Siil on eesti rahvapärimustes tarkuse ja intelligentsuse sümboliks. Põhjus on ilmselt selles, et ta ei ründa, ta ei ole hirmuäratav, ta ei lärma, vaid tatsab vaikselt oma teed kedagi segamata. Ta on vahva ja armas – nagu eestlased üldiselt. Kui aga keegi juhtub siili ründama, siis võib ta viimasele palju valu tekitada. Jällegi käitub ta nii, nagu eestlastele omane. Me oleme sõbralikud, aga kui keegi peaks meid tahtma rünnata, siis astume vastu nagu üks mees. Pealegi on meil abiks ka NATO ja tubli Kaitseliit.
Kuigi minu süles oleval siilil olid teravad okkad, hakkas see sell mulle kohe meeldima. Ja siit veel üks õppetund meile, eestlastele – et edasi elada, peavad meil olema teravad okkad, aga samas peame me olema armastusväärsed. Eks meie heaolu sõltu ka ju turistidest.
Viido Polikarpus
